Teisipäev, 8. juuli - meie kuues reisipäev.
Tõusime vara, öö oli olnud jahe ja tuba oli külm, sest aken sai õhtul paokile jäetud.
Täna pidid Stockholmi jõudma Teele ema Helen ja Riina õde Mare koos laste Mirjami ja Johannesega. Viimasele kolmele oli see esimene Rootsi reis.
Sõitsime Stockholmi kesklinna kolmekesi – Vello, kes oli roolis, Toomas ja mina. Meie tahtsime minna Vasa muuseumisse ja Vello läks laevalt tulijaile vastu. Kuna Riinal oli tervis endiselt kehva, jäid nemad esialgu Teelega koju magama. Hiljem tõi Vello laevalt saabund ka korraks Hannu juurde, kust võeti Teele kaasa linna peale – ja nii sai Riina terve päeva rahulikult tervist parandada.
Meie Toomasega käisime Vasa muuseumis, kus veetsime ca 4 tundi. Lisaks vanale veest välja tõstetud ja restaureeritud (või õigemini - konserveeritud) kuninglikule laevale on seal vaadata palju. Tutvustatakse seda, mida teadlased on kindlaks teinud tolleaegsete inimeste elu-olu kohta; kuidas restauraatorid töötavad nii vanade objektide kallal; kust saavad infot selle kohta, millised olid laeva ehitamise ajal selle kaunistamiseks kasutatud värvid; kuidas tolleaegsete maalide järgi taastatakse inimeste riietuse detaile jpm. Seal on muudki ekspositsiooni, mis viib vaataja tagasi laeva ehitamise aega. Lisaks kogu info laeva ehitamise, uppumise, ülestõstmise kohta makettidena ja piltides.
Kogu muuseum oli suhteliselt hämar, seetõttu ei tulnud kõik pildid välja nii, nagu oleks tahtnud. Mõned lisatud pildid annavad kerge ülevaate mõnedest muuseumi osadest, mis tundusid eriti huvitavad olevat.
Kui olime neli tundi muuseumis veetnud, läksime linna poole kõmpima, astusime sisse ühte teele ettejäävasse kirikusse, kus pildistasime kenasid vitraažaknaid ja meie jaoks üsna üllatuslikult mõjunud laste mängunurka. Käisime ühes väikeses pagariäris kohvi joomas, kus kohapeal küpsetati ka suuri ja kentsaka kujuga saiu.
Istusime pargis ja vaatasime ilma ja inimesi. Nägime koertejalutajaid, kel kahe peale rihmade otsas üle kümne koera, nägime mingit huvitavat kollektiivi, kes kulgesid sõidukitel, mida oleme ennegi näinud, aga mille nime ei tea – kahe paralleelse rattaga riist, kus sõitja seisab väikesel platvormil ja liigutab enda ees olevat juhtrauda.
Lonkisime siin-seal ringi vaadates sadama poole, et umbes tund enne selle väljumist kohal olla ja üks oma reisikaaslane, Teele, koju ära saata. Saimegi varakult kohale. Varsti tuli Vello, tuues Hannu juurest ära kogu Teele pagasi ja siis veidi aja pärast tuli Hannu oma tööbussiga, kes tõi suure ränduritepere – Teele, Heleni, Mare, Mirjami ja Johannese. Nemad olid käinud Junibackenis – Lindgreni muuseumis ja mööda kaupluseid shoppamas (eesti keeles – poodlemas). Kõik olid pikast päevast väsinud ja kippusid laevale. Tegime Teelele head-aega kalli ja läinud nad olidki.
Siis toimus Vello jaoks kiire jälitussõit Hannu järel – läksime nende kodukandi ostukeskusesse süüa ostma ja selleks ööks jäime Hannu ettepanekul veel nende poole (Stockholmi äärelinnas Haninges), et Riina saaks oma tervise lõplikult korda.
Tõusime vara, öö oli olnud jahe ja tuba oli külm, sest aken sai õhtul paokile jäetud.
Täna pidid Stockholmi jõudma Teele ema Helen ja Riina õde Mare koos laste Mirjami ja Johannesega. Viimasele kolmele oli see esimene Rootsi reis.
Sõitsime Stockholmi kesklinna kolmekesi – Vello, kes oli roolis, Toomas ja mina. Meie tahtsime minna Vasa muuseumisse ja Vello läks laevalt tulijaile vastu. Kuna Riinal oli tervis endiselt kehva, jäid nemad esialgu Teelega koju magama. Hiljem tõi Vello laevalt saabund ka korraks Hannu juurde, kust võeti Teele kaasa linna peale – ja nii sai Riina terve päeva rahulikult tervist parandada.
Meie Toomasega käisime Vasa muuseumis, kus veetsime ca 4 tundi. Lisaks vanale veest välja tõstetud ja restaureeritud (või õigemini - konserveeritud) kuninglikule laevale on seal vaadata palju. Tutvustatakse seda, mida teadlased on kindlaks teinud tolleaegsete inimeste elu-olu kohta; kuidas restauraatorid töötavad nii vanade objektide kallal; kust saavad infot selle kohta, millised olid laeva ehitamise ajal selle kaunistamiseks kasutatud värvid; kuidas tolleaegsete maalide järgi taastatakse inimeste riietuse detaile jpm. Seal on muudki ekspositsiooni, mis viib vaataja tagasi laeva ehitamise aega. Lisaks kogu info laeva ehitamise, uppumise, ülestõstmise kohta makettidena ja piltides.
Kogu muuseum oli suhteliselt hämar, seetõttu ei tulnud kõik pildid välja nii, nagu oleks tahtnud. Mõned lisatud pildid annavad kerge ülevaate mõnedest muuseumi osadest, mis tundusid eriti huvitavad olevat.
Kui olime neli tundi muuseumis veetnud, läksime linna poole kõmpima, astusime sisse ühte teele ettejäävasse kirikusse, kus pildistasime kenasid vitraažaknaid ja meie jaoks üsna üllatuslikult mõjunud laste mängunurka. Käisime ühes väikeses pagariäris kohvi joomas, kus kohapeal küpsetati ka suuri ja kentsaka kujuga saiu.
Istusime pargis ja vaatasime ilma ja inimesi. Nägime koertejalutajaid, kel kahe peale rihmade otsas üle kümne koera, nägime mingit huvitavat kollektiivi, kes kulgesid sõidukitel, mida oleme ennegi näinud, aga mille nime ei tea – kahe paralleelse rattaga riist, kus sõitja seisab väikesel platvormil ja liigutab enda ees olevat juhtrauda.
Lonkisime siin-seal ringi vaadates sadama poole, et umbes tund enne selle väljumist kohal olla ja üks oma reisikaaslane, Teele, koju ära saata. Saimegi varakult kohale. Varsti tuli Vello, tuues Hannu juurest ära kogu Teele pagasi ja siis veidi aja pärast tuli Hannu oma tööbussiga, kes tõi suure ränduritepere – Teele, Heleni, Mare, Mirjami ja Johannese. Nemad olid käinud Junibackenis – Lindgreni muuseumis ja mööda kaupluseid shoppamas (eesti keeles – poodlemas). Kõik olid pikast päevast väsinud ja kippusid laevale. Tegime Teelele head-aega kalli ja läinud nad olidki.
Siis toimus Vello jaoks kiire jälitussõit Hannu järel – läksime nende kodukandi ostukeskusesse süüa ostma ja selleks ööks jäime Hannu ettepanekul veel nende poole (Stockholmi äärelinnas Haninges), et Riina saaks oma tervise lõplikult korda.
Üleval piltidel on pilt Vasa laevast ja laeva ahtrist. Värviline laevaahter on tekitatud värviliste laserkiirtega valgele ahtri originaalsuuruses maketile. Puust kujukesed (ca 15 cm kõrgused)laeva läbilõike maketil annavad ülevaate elust laevas. Siis on piltidel veel koerajalutajad ja imesõidukid, ning Frihamneni sadama lähistel tühermaal kõrguv viikingi käsi.
No comments:
Post a Comment