Pühapäev, 6. juuli - meie neljas reisipäev.

Äratuse järel hommikused toimetused, nende hulgas seekord asjade kokkupakkimine ja auto pakiruumi tagasitoppimine, mis on tõeline kunst, mida valdavad vähesed. Õhtuks peame jõudma järgmisse öömajakohta. Esialgses plaanis said tehtud väikesed muudatused. Algselt oli kavas kaks rasket päeva järjest – loomaaaed ja Astrid Lindgreni maa, aga nüüd sai ümber mõeldud ja tehtud vahele üks hingetõmbepäev – seega on plaanis esiteks minna Linköpingisse. Mõeldud – tehtud.
Linköping on ca 138 000 elanikuga linnake, kus muu hulgas toodetakse ka väike­lennukeid. (Saabi tehases.)
Meie sihtkohaks oli Gamla Linköping – Vana Linköping – puitmajadest koosnev linnaosa, milles päeviti käibki vanaaegne elu. Sellesse linnaossa on kokku kogutud vanaaegsed linnamajad erinevatest paikkondades – need on lihtsalt „päästetud” pealetungiva kaasaja eest. Suur osa majadest on elumajad, kus oma ajastule vastavad kenad korras õued, töökojad, ametiasutused, tänavatel ajastule kohaselt riietatud daamid ja ametimehed, pillimehed ja sõidukid. Tänavad on kaetud munakivisillutisega. Linnaossa sissepääs ei maksa midagi, kuid raha võidakse küsida üksikute muuseumite külastamise eest.Ilm oli üsna külm – sooja vaid 12ºC. Kõik olime üsna ärapakitud.
Meie Toomase ja Teelega läksime esimesena kohe muuseumisse, mille nimi oli Fenomen­magasinet. Tegelikult oli see tehnikamuuseum, kus võis kõike näppida. Ja seda meile just vaja oligi. Eriti Teelele. Mida siis näpitud sai? Kõigepealt läks Teele kohe raskusi tõstma. Seal oli ühesuguse raskusega kotte võimalik kolme erineva plokk­süsteemiga tõsta ja võrrelda, millist viisi on kergeim – või üldse aru saada, et sellest, kuidas on plokid seatud, sõltub töö raskus. Aga ega siis Teele teadnud miks need kotid seal on. Tema tõmbas raske koti kergeima viisiga üles ja lasi kohe lahti, nii et raske kott suure kolksuga alla kukkus. Kõik – kaasa­arvatud tema ise – ehmatasid. See tegi ta õnneks edaspidi veidi ettevaatli­ku­maks. Siis sai ta erinevaid puust hammasrataste süsteeme vändata, kus ülekanne väiksest suuremani ja suuremast väiksema hammasrattani. Siis olid seal reas erineva pikkusega plasttorud, mille alumised otsad olid kinni ja millede ülemistele otstele kärbsepiitsa taolise lapatsiga peale lüües tekkisid erineva kõrgusega helid. Siis oli igasuguseid kõverikke klotse, mida omavahel kokku sobitada, et sümmeetrilist kujundit saada. Kõige rohkem huvi pakkusid tüdrukule magnetid, millega sai läbi klaasi erinevates karbikestes olevate materjalide ja asjakeste magnetile allumist proovida. Elektromagneti abil sai üles riputada nööriga laua külge kinnitatud polte ja vanaisa Toomasega koos sikutati mingi sangpommitaolise asja küljest mingit poldijuppi lahti nii, et Teele ei jõudnud üldse, aga Toomas hädavaevu.
Mingitele seinal asuvatele punastele nuppudele vajutades käivitusid klaasi taga oleva keemikutopise toas plahvatus ja katseklaasis reaktsioon, kus valge vedelik värvus punaseks. Klaasist anumas oli võimalik tekitada tsunamit ja ühel põrandal oleval plaadil võis panna seismograafi pliiatsi kopeerima enda tekitatud võnkeid. Koridoris olid ruumilised pildid, mis kõrvalt vaadates olid lihtsalt süsimustad, aga otse eest vaadates sirutusid piltidest välja rohelised ruumilised kujutised: tüdruk nätsumulliga, kavala kassi pea ja fotograafi aparaadi väljaulatuv teleskoop-objektiiv.
Teisel korrusel toppisid Toomas ja Teele selga polaarekspeditsioonil vajalikud joped ja läksid uurijate töötuppa, kus õhutemperatuur kümmekond kraadi alla nulli. Siis sai pikksilmaga vaadata jääkaru askeldamist polaaralal ja istuda lennukis kas piloodina või reisijana – kõik sai ära proovitud. Õhujoas sai nupuvajutusega lendama pandud lössis maakera. Kõige vahvama elamuse said nii Teele kui Toomas kõverpeegli juures, mille kõverusi nad ise tekitada said – ja nii muutus teele väga pisikeseks või kahepealiseks ja Toomas kole pikaks ja peenikeses, jalad mõlemas otsas. Selle peegli juurest oli neid edvistajaid päris raske ära kiskuda, aga teised olid hakanud juba muretsema, kuhu me nii kauaks jääme.
Olime seal olnud tublisti üle tunni. Vello ja Riina olid seni aedade vaatamisega juba kogu kompleksile tiiru peale teinud. Väljas läksime veel ühte kindlat aeda otsima, kus oli omapärane õhuke punutud hekk – teadsin seda eelmisest korrast, aga üllatusin, kui erinev oli kõik siis, kui puud põõsad olid raagus.
Kuna oli juba oldud ka ja kõhud tühjaks läinud, läksime koos ühte vanaaegsesse kohvikusse, mille Riina oli meile juba välja vaadanud. Vana-aegsetele taldrikutele serveeriti vana-aegseid suhkrukringleid ja ruumi nurgas seisis vana-aegne Saku-Läte – ämbri ja kraaniga, kuigi üldplaanilt oli sarnane kaasajast tuttavate aparaatidega.
Kui olime keha kinnitanud, siis teatas Vello, et kusagil sealsamas on veel üks vabaõhumuuseum, mille nimi Valla. Otsustasime ka sinna minna. Riina ja Teele läksid väikse rongiga, mis kurseeris Gamla Linköpingi ja ja selle teise muuseumi vahet. Meie Toomasega läksime Vello autoga. Jõudsime üsna korraga. Majad olid seal suuremad – rootsipunased valgete aknaraamidega. Seal olid reas tall, laut, tõldade muuseum ja vagunite muuseum. Väljas olid veel väikesed aedikud küülikutega ja erinevat tõugu kanadega. Teele tahtis esimesena asjana kohe ratsutada. Talle on seda vist varem võimaldatud. Seal oli mitu temaealist last, kes just kas lõpetasid sõitmist või alustasid. Vaba kiiver sai pähe topitud ja Riina tegi oma rahakoti rauad lahti. Teele pandi pruuni hobuse selga ja üks neiu juhtis hobust koos Teelega umbes 150-200 meetrise ringi hobusekopli aia äärt mööda sinna ja teed mööda tagasi. Kui Teelet oli siis eest ja tagant selle hobuse seljas pildistatud, selgus tõsiasi, et Teele oli hoopis tahtnud sõita valge hobusega. Pipil nimelt oli valge hobune (küll mustade täppidega) ja seda olime me kõik koos juba mitu päeva autoaknast otsinud. No siis paotas Riina jälle rahakotiraudu ja Teele pandi valge hobuse selga ja kordus seesama jalutamisring, aga see võidukas ratsaniku­ilme, mis tüdrukul ees oli, vajas jäädvustamist. See teine väike tüdruk, kes enne valge hobusega oli sõitnud – selgus, et tema oli tahtnud just tegelikult pruuniga sõita, nii, et nende peres oli sama lugu nagu meil, et esialgu sattus vale hobune.
Kuna ilm oli külm ja pisut sadas ja igas tallis, kuuris, depoos oli piletimüüjal käsi piklt välja sirutatud, siis otsustasime, et kusagile sisse ei lähe. Teele oli niigi juba peaaegu õnnelikuks tehtud.
Aga täitumata oli Teele kodust kaasa võetud unistus, mille täitumine oli reisile planeeritud. Nimelt pidi Teele saama endale Baby borni – st. vastsündinud beebi nuku, kes sööb ja pissib ja vist kakab ka. Esialgu meie Toomasega ei saanud tema soovist väga aru, sest Teele rääkis meie arvates Beebi Ponisi, aga eks me ka saime pikapeale valgustatuks. Juba paar õhtut oli Teele selle teema üles võtnud ja mida päev edasi, seda tungivamalt. Tundus et täna siis ongi see tähtis päev.
Linköping oli päris suur linn ja selle linna piiril suures kaubanduskeskuses läksid Riina ja Teele mänguasjapoodi. Meie Toomase ja Velloga käisime ka mingis poes, aga see on täiesti tähtsusetu fakt selle kõrval, et Riina ja Teele tulid tagasi Baby borniga. Teele oli kohe tundnud ära oma õige nuku nende kümnete või sadade hulgast, kes seal müügil olid. Nukuga oli kaasas pissipott, lutipudel, kaks lutti – üks magamiseks ja teine niisama mõnulemiseks, üks mähe, pudrupulber, kausike, lusikas ja väike ridikül kõige selle kraami kaasatassimiseks. Nüüd oli Teele juba täiesti õnnelikuks tehtud. Nukk võeti kohe karbist välja ja vanaisa Vello jäi nuku karpi katki lõikama. Autosse meil enam kraami ei mahtunud, aga karbi peal oli tita kasutamise instruktsioon.
Riina tegi meile Toomaga ekskursiooni IKEA keti kauplusesse, mis on Soomes ja Rootsis väga levinud koht kodusisustuse kaupade ostmiseks. Teele oma titega oli ka kaasas. IKEA kaupluste ülesehitus on vahva – põrandal on nooltega märgitud rada, mis kiira-käära läbib kõik kaupluse mõlemal korrusel asuvad osakonnad ja lõpuks enne kassa juurde jõudmist ka laod. Kõigil kauba­näidistel on kirjas numbrid kohaviidaga laos, kaasa saad võtta paberist mõõdulindi ja kaubakataloogi, mille pead kassa juures tagastama. Vahva pood ja vahvad asjad – modernsed mööblid, mis on just minu maitse järgi. Õnneks ei mahu ostud autosse, nii, et parem ei üritagi.
Teel ööbimispaika luges Teele oma titaga kaasas olnud kauba­kataloogi, kus näidatud, milliseid tarbeid sellisele titale veel on võimalik osta. Osava organi­seerijana ta juba teatas Tooma­sele, et too võiks talle sünni­päevaks nukuvankri kinkida. Ja Vello sai ülesande titale ujumis­trikoo osta.
Seekordne kämping, Spilhammars Camping Mariannelundis, oli eelmisest ilusamas kohas – kaljustes mägedes männimetsa all. Kämpingumaju ehk stuugasid on rohkem ja need näivad suuremad. Läheduses on väike järveke. Toomas leidis jalutades teelt suure teo – nagu meie viinamäetigu. Tegime pilti. Läksime kõik jalutama. Matkarada oli kaetud multšiga, mis ei lähe libedaks ja on pehme. Metsa all olid valmis mustikad. Järve kaldal on ainult väike ruum kõndimiseks, kalju laskub üsna järsult järve. Teele ei tahtnud jalutada, sest stuugas ootas tita. Endiselt oli jahe ja vihma hakkas ka sadama. Osa kämpijaid olid telkidega. Vaesekesed.
Stuugas sai tita esimest korda vett juua ja juba ta hakkas lekkima – kõik kohad olid vett täis – silmadest pressis välja ja mähe oli vettinud. Toomas luges enne instruktsioonist, et kui titat käest muljuda, siis vigiseb see tüütuseni, aga tegelikult hakkas ta hoopis nutma. Igal juhul oli see nukk öösel oma noore ema kõrval voodis, aga mis seisus voodi hommikul oli, seda ma ei tea.