Laupäev, 5. juuli - meie kolmas reisipäev.
Ärgates oli ilm nutune, aga selleks ajaks, kui hommikused toimetused tehtud said, olukord paranes. Nagu plaanis oli, siirdusime kohe hommikul Rootsi suurimasse loomaaeda Kolmårdenisse. Väiksemaid loomaaiakesi on siin ja seal linnade parkides, aga need on Kolmårdeniga võrreldes väga väikesed – mõne üksiku loomaliigiga või lastele koduloomad väntsutamiseks.
Selgus, et Kolmården asus üsna sealsamas lähedal, kuhu GPS oli meid eelmisel päeval eksitades juhatanud.
Esimesena otsustasime minna Safariparki – see on koht, kus loomad on vabalt neile ettenähtud territooriumil, mida läbib kiira-käära kulgev autotee, kus autodega sõitvad külastajad saavad loomi jälgida igast küljest ja neid pildistada. Esimene oli sõraliste ala – Skandinaavia mets. Seal olid hirved metskitsed ja põdrad. Ühelt alalt teisele pääsemiseks olid väravate süsteemid nagu väikesed lüüsid – neutraalsed alad. Järgmine ala oli Savann, kus rahulikult kõndisid kaelkirjakud, veidi kiiremini liigutasid ennast pühvlid, gnuud ja sebrad ja päris kepseldes tormasid ringi mitut liiki väiksemad sõralised. Sõraliste hulgas olid ka sõralised linnud – jaanalinnud.
Kolmas ala oli Kõrgmäestik. Sealsed loomad – kaljukitsed ja hüäänid – asustasid juba märksa kaljusemat ala. Peale kolmandat ala olid juba veidi vingemad ühelt alalt teise pääsemise väravate süsteemid. Puhveralale sõitnud autosid ei lastud enne edasi, kui nende taha jäävad väravad olid suletud, alles siis avati edasipääsuks eesolevad väravad. Suurelt olid kirjas reeglid, et aknad ei tohi lahti olla, kui sisenetakse Karude ja huntide metsa ja sellele järgnevale lõvide alale. Sinnamaani olime lahtistest akendest pilte teinud. Kuna autod sõitsid pidevas rodus ja seisma jääda ei tohtinud, siis muidugi kannatas ka piltide kvaliteet. Mõned loomad jalutasid rahulikult üle sõidutee, mõned kiirendasid sammu. Igal pool sebisid ringi turvaautod – džiibid, mille esimesed kaitserauad olid pehmeks polsterdatud. Karud olid üsna sõidutee lähedal, aga vanade kuuskede all, kus oli liiga hämar heade piltide tegemiseks ja ega nad siis paigal püsinud – kraapisid ja tuhnisid puude juurte all. Hunte meil ei õnnestunudki näha. Maastik oli üsna kaljumägine ja nad võisid peidus olla kas mäenuki taga või kusagil urus. Kõige tugevamini oli turvatud viies ala – Lõvide org. Lõvid lesisid üsna tee lähedal – nii lähedal, et päris raske pildistada. Pealegi olid nad osaliselt teeäärsete puutüvede taga, nii, et pärast piltidelt vaadates oli ikka mõne lõvi pea või pepu puu taga peidus. Ja muidugi ei püsinud ka nemad paigal. Safari lõppedes tuli jälle läbida võimsad turvaväravad.
Kuna olime safarile siirdudes lunastanud 290 kroonised (Teelel 170 krooni) piletid, mis ettenähtud ka loomaaeda pääsuks, siis sõitsime parklasse. Parkla oli väga suur, aga hästi organiseeritud. Noored neiud jälgisid, kus parkimis-vahe täis sai ja panid kohe välja vastava märgi, et ilmaaegu ei peaks parkimiskohta otsima sealt, kus seda kindlasti pole.
Loomaaia väravast sisenemise järgi tuli hakata kohe mäkke ronima, sest loomaaed ongi väga mägisel alal. Osa ülesminemise teid on tunnelisse pandud eskalaatorid. Rohusööjad loomad on Kolmårdeni loomaaias paigutatud suurematele tarade või kivimüüridega piiratud aladele, osalt kaljude vahele jäävatele madalamatele avaratele territooriumitele nii, et mitme liigi isendid on ühel alal koos, sekka ka mõned sõbralikud linnud. Kiskjatel oli igal liigil omaette territoorium. Karu ja tema poegade
kodu oli kalju otsas, huntide kodu sanglepa-lodus, kus kõrval ka pisut kivist kaljut. Tiigritel oli suur aed, kus oli nii tasast maad kui ka sellist järsku kaljunõlva, mis võis ühtlasi piirdeaiaks olla. Tiigrite ala oli kujundatud indiapäraseks – nagu oleks seal inimasustuse jäljed, aga inimesed välja- või ärasöödud. Ka elevant oli oma avaras aias üksi ja vaatas igatsevalt elevandimaja taha, kus olid koos teised kaks noort elevanti, kes vaatamata avatud väravale “eesõuele” välja ei tulnud.Väga toredad olid erinevat liiki ahvid, kelle küllalt suurtes aedades olid neile turnimiseks kuivanud okslikud puud ja nad andsid päris toredat etendust. Mägigorillad olid oma avaras majas. Eriti jäid meelde ninasarvikud, kes kordamööda mõnuga inventeerisid kas enda või kellegi teise suurt väljaheitehunnikut.
Eraldi vaatamisväärsus oli delfiinide show Delfinaariumis. Etendus oli ikka nagu päris etendus – värvilised tuled peegeldusid veelt küll roosalt, lillalt ja roheliselt. Vahepeal enne mingit huvitavat trikki lasti ruum päris hämaraks. Noored kalipsoülikondades neiud lasid delfiinidel ennast sõidutada, viskasid neile palli, mille delfiinid tagasi viskasid ja andsid korraldusi muude trikkide tegemiseks. Loomaaias oli võimalik näha ka pingviinide showd, aga selle alguseni oli nii palju aega, et me ei jõudnud seda ära oodata. Väikesed pingviinid olid kalju peal hüljeste tiigi tagaservas ja ootasid oma etteaste algust.
Kui nüüd võrrelda Tallinna loomaaiaga, siis oli Kolmården tunduvalt liigivaesem – esindatud vaid suuremad loomad, aga tänu avarusele on iga liigi isendeid rohkem, karjad suuremad ja loomadel võimalus aktiivsemalt tegutseda ning seega ka publikul huvitavam vaadata. Väikestest loomadest olid Kolmårdenis esindatud surikaadid, kes oma kentsaka inimese moodi seismise ja istumisega erilist tähelepanu äratavad.
Loomaaias oli mõeldud ka Teelele. Seal oli mitu laste meelelahutuse kohta. World of Bamse, ehk Mõmmimaa oli koht, kus sai süüa ja igasugustes tornides turnida, mööda laudteed elektriautoga sõita, lasta liugu erinevatest torudest ja lõpuks oli ka madal helesinise veega bassein, kuhu sai elevandikujuliselt liumäelt lonti mööda sisse libiseda. Üks väike poiss kasutas juhust, kuni isa talle jäätist paberist välja kooris, libistas ennast vaikselt riietest välja, jättis riided vankri kõrvale maha ja… isa sai sellel porgandil viimasel minutil käest kinni.
Õnneks Teele seda basseini proovida ei tahtnud. Teda huvitas hoopis üks teine atraktsioon – karussell, kus kaks last said korraga ümber posti kiikuda-keerutada jäikade talade otsa kinnitatud autokummidel istudes. Sellel kiigul kiikusid vanemad lapsed, aga Teele hoidis neil silma peal ja nii kui karussell vabanes, tormas kohe ühele autokummile. Juhuslikult oli seal Teele läheduses passinud üks teine üsna samas kaalukategoorias tüdruk, kes tormas karusselli teise kummi poole. Pilt oli vahva – kaks mudilast tormavad karussellile ja samal hetkel käivitusid publiku hulgas kaks inimest, kes samasuguse kiiruga sinnasamasse tormasid – Teele vanaema Riina ja teise tüdruku vanaisa, kes, veendunud, et tüdrukud kindlalt kummil püsivad, hakkasid sõbralikus koostöös oma lastelastele hoogu lükkama. Tegelikult käivitus veel kolmaski grupp. Meie Velloga hüppasime püsti ja hakkasime – kes pildistama, kes filmima seda stiihiliselt sünkroonis tegutsemist.
Kui nüüd loomaaias käimisest jalad väsinud, oli paras aeg minna sõitma rippkabiinidega, mille nimi inglise keeles Cable-car ja rootsi keeles Linbana. Ühte kabiini me kõik ei mahtunud. Teele oli Riina-Velloga esimeses, meie Toomaga tagumises kabiinis. Väikesed ümarad vagonetikesed keerati peale meie sisenemist väljastpoolt lukku, et me lollusi ei teeks, ega loomasöödaks ei satuks. Ukse kohal oli pisut ilma aknata kohta ja põrandas üks võrguga kaetud osa, kust sai alla vaadata. Muidu tuli kogu ümbrust jälgida läbi tuhmiks kriibitud pleksiklaasist akende. Kaabeltee viis veidi üle safaripargi territooriumi, kuid seal ei olnud parasjagu kedagi näha, päris pikk sõit oli lihtsalt kaljuse metsa kohal, riivamisi oli näha ka mõnede loomade elualasid – otse kaabeltee all kalju peal hülgetiigi lähistel oli päris suur hulk pingviine – peaaegu sama palju, kui olime näinud enne tiigiserval. Tiigiäärsed vennikesed toimetasid kaugemal endiselt omal kohal. Ja kusagil nägime tegutsemas rebast. Tegelikult oligi see õhusõit rohkem jalgade puhkamine ja Rootsimaa kaljuse maastiku vaatamine kui loomade vaatlemine. Loomaaias veedetud aja keskel hakkas vihma sadama. Riietusime keepidesse, aga hiljem jäi sadu järele ja saime keebid – vihmavarjud ära panna. Vihma ajal ei saa ju pildistada – aparaadid saavad märjaks. Sellel keepidega sebimise hetkel vaatasin järsku üles ja nägin suurt karu meie kohal kaljul seismas ja meid jälgimas. See oli väga ilus pilt – tõeline elamus. Enne meil polnud õnnestunud teda sellises uhkuses pildile püüda. Nüüd saime ta “kätte”. Vello, kes filmis pisut allpool, oli näinud ka müravaid karupoegi, aga minul see ei õnnestunud.
Loomaaias einestasime – sõime pastasid.
Kolmårdeni loomaaia vastas on kohe teine tähtis koht – Tropicarium ehk troopikamaja – kuhu me ei saanud minemata jätta, kui me juba seal olime. Sinna tuli lunastada eraldi pilet. Kogu ekspositsioon asus hoones sees. Troopikamajas oli hulk akvaariume värviliste korallidega ja soolases vees elutsevate kaladega nende vahel. Üks suurim akvaarium oli basseini mõõtu haide akvaarium, sellest oli pisut väiksem raide oma. Alligaatoritel oli ka üsna suur ruum. Veel oli terve hulk väiksemaid torukujulisi akvaariume kaladele ja terraariume sisalike, gekode, konnade, krabide ja madude jaoks. Üks eriti tore koht oli troopiline ruum, kust kaudu külastajad said minna tualetti, aga olid oma teekonnal ühtlasi eksponaadiks troopilises metsas kus neid sai pildistada.
Loomaaiapäev oli meid päris ära väsitanud, sest päev kiskus juba õhtule ja olime peaaegu kogu aja jalul olnud, nii et autosse pääsemine oli nagu vabanemine.
Üsna meie koduteele jäi ca 126 000 elanikuga Norrköpingi linn. Otsustasime seal teha väikese peatuse, kuna tõenäoliselt me siia linna enam selle reisi ajal ei satu.
Üsna linna servas, Drottninggatani ääres, asub Karl IV Johanni park. See on kaunis park dekoratiivsete puudega – punane pöök, jalaka leina- ja püramiidvormid. Kenad pingid ja linna sümbolitega prügikastid purskkaevude ja Karl IV Johanni skulptuuri ümber. Kenad värvilised sümmeetrilised lillepeenraribad korralikult pöetud muruplatsidel. Pargi otsas on kaktuste aed, kus erineva suuruse ja värviga kaktustest on kujundatud kauneid mustreid. See aed rajatavat igal aastal uuesti.
Ilm kiskus vihmale. Käisime veel raekojaplatsil, kuigi imposantne raekojahoone ei ole vist enam kasutusel linnavalitsuse asukohana. Platsil kena väike purskkaev. Linna läbival jõel köidavad pilku kolm kõrgele purskavat fontääni.
Teeleke oli nii väsinud, et ei jõudnud enam kõndida. Riina, kui kõige väiksem võttis ta sülle. Tänavad olid praktiliselt inimtühjad – seda saime kogeda päris mitmel korral. Kas oli põhjus selles, et tegemist laupäeva õhtupoolikuga, või sellega, et oli jahe ja vihmane – kes seda teab.
Peatusime veel korraks ilusa kõrge kiriku juures – Mattiase kirik – Sveden kyrkan Norrköping – ehitatud aastal 1892, kuid tundus, et praegu on see kasutusel peamiselt kontserdimajana.
Vihma tuli juba üsna pidevalt, nii et pildistada sai vaid puu all seistes, või põuest – nii, et ei jäänud üle muud kui tagasi Söderköpingi kämpingusse. Teele oli väga väsinud ja jonniv. Aga olukord polnud päris lootusetu. Sõime toas võileibu ja jõime teed, ning kohe kotile magama. Ja jälle unejutt…
Ärgates oli ilm nutune, aga selleks ajaks, kui hommikused toimetused tehtud said, olukord paranes. Nagu plaanis oli, siirdusime kohe hommikul Rootsi suurimasse loomaaeda Kolmårdenisse. Väiksemaid loomaaiakesi on siin ja seal linnade parkides, aga need on Kolmårdeniga võrreldes väga väikesed – mõne üksiku loomaliigiga või lastele koduloomad väntsutamiseks.
Selgus, et Kolmården asus üsna sealsamas lähedal, kuhu GPS oli meid eelmisel päeval eksitades juhatanud.
Esimesena otsustasime minna Safariparki – see on koht, kus loomad on vabalt neile ettenähtud territooriumil, mida läbib kiira-käära kulgev autotee, kus autodega sõitvad külastajad saavad loomi jälgida igast küljest ja neid pildistada. Esimene oli sõraliste ala – Skandinaavia mets. Seal olid hirved metskitsed ja põdrad. Ühelt alalt teisele pääsemiseks olid väravate süsteemid nagu väikesed lüüsid – neutraalsed alad. Järgmine ala oli Savann, kus rahulikult kõndisid kaelkirjakud, veidi kiiremini liigutasid ennast pühvlid, gnuud ja sebrad ja päris kepseldes tormasid ringi mitut liiki väiksemad sõralised. Sõraliste hulgas olid ka sõralised linnud – jaanalinnud.
Kolmas ala oli Kõrgmäestik. Sealsed loomad – kaljukitsed ja hüäänid – asustasid juba märksa kaljusemat ala. Peale kolmandat ala olid juba veidi vingemad ühelt alalt teise pääsemise väravate süsteemid. Puhveralale sõitnud autosid ei lastud enne edasi, kui nende taha jäävad väravad olid suletud, alles siis avati edasipääsuks eesolevad väravad. Suurelt olid kirjas reeglid, et aknad ei tohi lahti olla, kui sisenetakse Karude ja huntide metsa ja sellele järgnevale lõvide alale. Sinnamaani olime lahtistest akendest pilte teinud. Kuna autod sõitsid pidevas rodus ja seisma jääda ei tohtinud, siis muidugi kannatas ka piltide kvaliteet. Mõned loomad jalutasid rahulikult üle sõidutee, mõned kiirendasid sammu. Igal pool sebisid ringi turvaautod – džiibid, mille esimesed kaitserauad olid pehmeks polsterdatud. Karud olid üsna sõidutee lähedal, aga vanade kuuskede all, kus oli liiga hämar heade piltide tegemiseks ja ega nad siis paigal püsinud – kraapisid ja tuhnisid puude juurte all. Hunte meil ei õnnestunudki näha. Maastik oli üsna kaljumägine ja nad võisid peidus olla kas mäenuki taga või kusagil urus. Kõige tugevamini oli turvatud viies ala – Lõvide org. Lõvid lesisid üsna tee lähedal – nii lähedal, et päris raske pildistada. Pealegi olid nad osaliselt teeäärsete puutüvede taga, nii, et pärast piltidelt vaadates oli ikka mõne lõvi pea või pepu puu taga peidus. Ja muidugi ei püsinud ka nemad paigal. Safari lõppedes tuli jälle läbida võimsad turvaväravad.
Kuna olime safarile siirdudes lunastanud 290 kroonised (Teelel 170 krooni) piletid, mis ettenähtud ka loomaaeda pääsuks, siis sõitsime parklasse. Parkla oli väga suur, aga hästi organiseeritud. Noored neiud jälgisid, kus parkimis-vahe täis sai ja panid kohe välja vastava märgi, et ilmaaegu ei peaks parkimiskohta otsima sealt, kus seda kindlasti pole.
Loomaaia väravast sisenemise järgi tuli hakata kohe mäkke ronima, sest loomaaed ongi väga mägisel alal. Osa ülesminemise teid on tunnelisse pandud eskalaatorid. Rohusööjad loomad on Kolmårdeni loomaaias paigutatud suurematele tarade või kivimüüridega piiratud aladele, osalt kaljude vahele jäävatele madalamatele avaratele territooriumitele nii, et mitme liigi isendid on ühel alal koos, sekka ka mõned sõbralikud linnud. Kiskjatel oli igal liigil omaette territoorium. Karu ja tema poegade
kodu oli kalju otsas, huntide kodu sanglepa-lodus, kus kõrval ka pisut kivist kaljut. Tiigritel oli suur aed, kus oli nii tasast maad kui ka sellist järsku kaljunõlva, mis võis ühtlasi piirdeaiaks olla. Tiigrite ala oli kujundatud indiapäraseks – nagu oleks seal inimasustuse jäljed, aga inimesed välja- või ärasöödud. Ka elevant oli oma avaras aias üksi ja vaatas igatsevalt elevandimaja taha, kus olid koos teised kaks noort elevanti, kes vaatamata avatud väravale “eesõuele” välja ei tulnud.Väga toredad olid erinevat liiki ahvid, kelle küllalt suurtes aedades olid neile turnimiseks kuivanud okslikud puud ja nad andsid päris toredat etendust. Mägigorillad olid oma avaras majas. Eriti jäid meelde ninasarvikud, kes kordamööda mõnuga inventeerisid kas enda või kellegi teise suurt väljaheitehunnikut.
Eraldi vaatamisväärsus oli delfiinide show Delfinaariumis. Etendus oli ikka nagu päris etendus – värvilised tuled peegeldusid veelt küll roosalt, lillalt ja roheliselt. Vahepeal enne mingit huvitavat trikki lasti ruum päris hämaraks. Noored kalipsoülikondades neiud lasid delfiinidel ennast sõidutada, viskasid neile palli, mille delfiinid tagasi viskasid ja andsid korraldusi muude trikkide tegemiseks. Loomaaias oli võimalik näha ka pingviinide showd, aga selle alguseni oli nii palju aega, et me ei jõudnud seda ära oodata. Väikesed pingviinid olid kalju peal hüljeste tiigi tagaservas ja ootasid oma etteaste algust.
Kui nüüd võrrelda Tallinna loomaaiaga, siis oli Kolmården tunduvalt liigivaesem – esindatud vaid suuremad loomad, aga tänu avarusele on iga liigi isendeid rohkem, karjad suuremad ja loomadel võimalus aktiivsemalt tegutseda ning seega ka publikul huvitavam vaadata. Väikestest loomadest olid Kolmårdenis esindatud surikaadid, kes oma kentsaka inimese moodi seismise ja istumisega erilist tähelepanu äratavad.
Loomaaias oli mõeldud ka Teelele. Seal oli mitu laste meelelahutuse kohta. World of Bamse, ehk Mõmmimaa oli koht, kus sai süüa ja igasugustes tornides turnida, mööda laudteed elektriautoga sõita, lasta liugu erinevatest torudest ja lõpuks oli ka madal helesinise veega bassein, kuhu sai elevandikujuliselt liumäelt lonti mööda sisse libiseda. Üks väike poiss kasutas juhust, kuni isa talle jäätist paberist välja kooris, libistas ennast vaikselt riietest välja, jättis riided vankri kõrvale maha ja… isa sai sellel porgandil viimasel minutil käest kinni.
Õnneks Teele seda basseini proovida ei tahtnud. Teda huvitas hoopis üks teine atraktsioon – karussell, kus kaks last said korraga ümber posti kiikuda-keerutada jäikade talade otsa kinnitatud autokummidel istudes. Sellel kiigul kiikusid vanemad lapsed, aga Teele hoidis neil silma peal ja nii kui karussell vabanes, tormas kohe ühele autokummile. Juhuslikult oli seal Teele läheduses passinud üks teine üsna samas kaalukategoorias tüdruk, kes tormas karusselli teise kummi poole. Pilt oli vahva – kaks mudilast tormavad karussellile ja samal hetkel käivitusid publiku hulgas kaks inimest, kes samasuguse kiiruga sinnasamasse tormasid – Teele vanaema Riina ja teise tüdruku vanaisa, kes, veendunud, et tüdrukud kindlalt kummil püsivad, hakkasid sõbralikus koostöös oma lastelastele hoogu lükkama. Tegelikult käivitus veel kolmaski grupp. Meie Velloga hüppasime püsti ja hakkasime – kes pildistama, kes filmima seda stiihiliselt sünkroonis tegutsemist.
Kui nüüd loomaaias käimisest jalad väsinud, oli paras aeg minna sõitma rippkabiinidega, mille nimi inglise keeles Cable-car ja rootsi keeles Linbana. Ühte kabiini me kõik ei mahtunud. Teele oli Riina-Velloga esimeses, meie Toomaga tagumises kabiinis. Väikesed ümarad vagonetikesed keerati peale meie sisenemist väljastpoolt lukku, et me lollusi ei teeks, ega loomasöödaks ei satuks. Ukse kohal oli pisut ilma aknata kohta ja põrandas üks võrguga kaetud osa, kust sai alla vaadata. Muidu tuli kogu ümbrust jälgida läbi tuhmiks kriibitud pleksiklaasist akende. Kaabeltee viis veidi üle safaripargi territooriumi, kuid seal ei olnud parasjagu kedagi näha, päris pikk sõit oli lihtsalt kaljuse metsa kohal, riivamisi oli näha ka mõnede loomade elualasid – otse kaabeltee all kalju peal hülgetiigi lähistel oli päris suur hulk pingviine – peaaegu sama palju, kui olime näinud enne tiigiserval. Tiigiäärsed vennikesed toimetasid kaugemal endiselt omal kohal. Ja kusagil nägime tegutsemas rebast. Tegelikult oligi see õhusõit rohkem jalgade puhkamine ja Rootsimaa kaljuse maastiku vaatamine kui loomade vaatlemine. Loomaaias veedetud aja keskel hakkas vihma sadama. Riietusime keepidesse, aga hiljem jäi sadu järele ja saime keebid – vihmavarjud ära panna. Vihma ajal ei saa ju pildistada – aparaadid saavad märjaks. Sellel keepidega sebimise hetkel vaatasin järsku üles ja nägin suurt karu meie kohal kaljul seismas ja meid jälgimas. See oli väga ilus pilt – tõeline elamus. Enne meil polnud õnnestunud teda sellises uhkuses pildile püüda. Nüüd saime ta “kätte”. Vello, kes filmis pisut allpool, oli näinud ka müravaid karupoegi, aga minul see ei õnnestunud.
Loomaaias einestasime – sõime pastasid.
Kolmårdeni loomaaia vastas on kohe teine tähtis koht – Tropicarium ehk troopikamaja – kuhu me ei saanud minemata jätta, kui me juba seal olime. Sinna tuli lunastada eraldi pilet. Kogu ekspositsioon asus hoones sees. Troopikamajas oli hulk akvaariume värviliste korallidega ja soolases vees elutsevate kaladega nende vahel. Üks suurim akvaarium oli basseini mõõtu haide akvaarium, sellest oli pisut väiksem raide oma. Alligaatoritel oli ka üsna suur ruum. Veel oli terve hulk väiksemaid torukujulisi akvaariume kaladele ja terraariume sisalike, gekode, konnade, krabide ja madude jaoks. Üks eriti tore koht oli troopiline ruum, kust kaudu külastajad said minna tualetti, aga olid oma teekonnal ühtlasi eksponaadiks troopilises metsas kus neid sai pildistada.
Loomaaiapäev oli meid päris ära väsitanud, sest päev kiskus juba õhtule ja olime peaaegu kogu aja jalul olnud, nii et autosse pääsemine oli nagu vabanemine.
Üsna meie koduteele jäi ca 126 000 elanikuga Norrköpingi linn. Otsustasime seal teha väikese peatuse, kuna tõenäoliselt me siia linna enam selle reisi ajal ei satu.
Üsna linna servas, Drottninggatani ääres, asub Karl IV Johanni park. See on kaunis park dekoratiivsete puudega – punane pöök, jalaka leina- ja püramiidvormid. Kenad pingid ja linna sümbolitega prügikastid purskkaevude ja Karl IV Johanni skulptuuri ümber. Kenad värvilised sümmeetrilised lillepeenraribad korralikult pöetud muruplatsidel. Pargi otsas on kaktuste aed, kus erineva suuruse ja värviga kaktustest on kujundatud kauneid mustreid. See aed rajatavat igal aastal uuesti.
Ilm kiskus vihmale. Käisime veel raekojaplatsil, kuigi imposantne raekojahoone ei ole vist enam kasutusel linnavalitsuse asukohana. Platsil kena väike purskkaev. Linna läbival jõel köidavad pilku kolm kõrgele purskavat fontääni.
Teeleke oli nii väsinud, et ei jõudnud enam kõndida. Riina, kui kõige väiksem võttis ta sülle. Tänavad olid praktiliselt inimtühjad – seda saime kogeda päris mitmel korral. Kas oli põhjus selles, et tegemist laupäeva õhtupoolikuga, või sellega, et oli jahe ja vihmane – kes seda teab.
Peatusime veel korraks ilusa kõrge kiriku juures – Mattiase kirik – Sveden kyrkan Norrköping – ehitatud aastal 1892, kuid tundus, et praegu on see kasutusel peamiselt kontserdimajana.
Vihma tuli juba üsna pidevalt, nii et pildistada sai vaid puu all seistes, või põuest – nii, et ei jäänud üle muud kui tagasi Söderköpingi kämpingusse. Teele oli väga väsinud ja jonniv. Aga olukord polnud päris lootusetu. Sõime toas võileibu ja jõime teed, ning kohe kotile magama. Ja jälle unejutt…
Piltidel on loomad, kelle poseerimine sai parimini jäädvustatud, Teele loomaaia trollide seltskonnas, ja pargi vaated on kõik Karl IV Johanni pargist
No comments:
Post a Comment