Esmaspäev, 7. juuli - meie viies reisipäev.
Startisime oma kämpingust kell 9.50, kui olime lisaks hommikustele toimetustele oma kodinad jälle kokku korjanud ning autosse pakkinud. Hommikul, kui ärkasime, siis veel sadas, aga ilm läks järjest ilusamaks. Kui kella 10.20 paiku Vimmerbysse jõudsime, oli ilm juba päris kena – valgete ja hallide pilverüngaste vahelt paistis üha rohkem sinist taevast.
Vimmerbys asub Astrid Lindgreni maa. See on suur park, täis meelelahutust lastele. Astrid Lindgreni raamatutest tuttavad majad on küll väikesed, aga täis elu. Lapsed saavad akendest piiluda majadesse sisse, kus toimub raamatutest tuttav tegevus. Näiteks on Vahtramäe Emil sõitnud hobusega bürgermeistri sünnipäevapeole. Ehmunud külalised on laua tagant kes üles hüpanud, kes hoopis maha kukkunud, üks sattunud näoga tordi sisse. Laud on kaetud küpsetistega, igal külalisel ees taldrik valitud palaga. Või teises kohas väike kohvik täis külalisi – klaaspaviljon, kus mängib muusika ja üks paarike tantsib. Seda meeldis Teelele väga vaadata. Muidu nägi akendest sisse poekestesse, kus Pipi kommi ostmas käis, või mõnedesse töökodadesse. Täiskasvanul on nendesse majadesse liiga raske vaadata, sest aknad on madalal – mina päris täpselt teagi, mida Teele võis akendest näha. Mäletan ainult oma mõtet, et nii õpivadki lapsed võõraste akende taga luurama – see oli ju siin lubatud tegevus – isegi soovitatav. Kui neid aknaisse piilujaid oli palju, siis torkas Teele silma sellega, et tema logistas rohkem uste taga. Ühel hetkel küsis ta: “Vanaema Riina, ega sul kruvikeerajat kaasas pole?” Lapsest võib aru saada. Kaua sa kolistad, nii, et sisse ei saa. Ja kruvikeeraja on ju teada – isa käes alati hea tööriist. Veel meeldisid Teele väravad, mida ta aina sulges ja avas ning mõnikord ei avanud ka, kuigi teised tahtsid sealt läbi minna.
Mida siis see Astrid Lindgreni maa veel pakkus? Lisaks neile väikestest majadest koosnevatele linnajagudele olid veel ka suuremad majad – väljast küll väike, aga kui sisse läksid, sattusid päkapikk Nils Karlssoni elamisse, kus kõika hiiglasuur. Laud, toolid ja voodi – igale poole võis ronida, kui ulatusid. Teele oli suures voodis padja peal kui väike nukk. Suures toas olid suured lambid ja suured riiulid, isegi lüliti oli mitu korda suurem, kui päriselt. Oli Mattise kiviloss “Röövlitütar Ronja” loost, oli Nangijala oma ilusate kivisilla ja ojakesega “Vendade Lõvisüdamete” loost. Igal pool liikus ringi juttudest tuttavaid tegelaskujusid. Tandemjalgrattal sõitis kiivrites korravalvurite paar, kes vihma ajal läks ja riietus ümber stiilsetesse vihmakuubedesse. Veel toimusid sellel maal teatrietendused. Bullerbys õpetati parajasti rahvast laulma ja kaasa tantsima, vabaõhu nukuteatris etendati Katuse-Karlssonit, Emili kodu juures sekeldas Emili pere ja see poiss oli jälle millegagi “hakkama saanud”. Juba enne etenduse algust aeti teda suure kriiskamisega taga mööda teiste jutustuste piirkondi. Aga kuna see tagaajav rodu inimesi olid nii koloriitsed oma kostüümides, siis sai kohe selgeks, et peab etendust vaatama minema. Teelele ei lugenud see midagi, et kogu jutt käis rootsi keeles. Ta vist saab sellest aru – kuidas ta muidu nii huvitatult vaatas. Veel oli etendus Pipi Segasumma suvila juures, aga see lõppes ära ja siis oli kõigil võimalik käia suvila rõdul, ning sealsamas kõrval asuval Pipi isa mereröövlilaeval. Ka Emili kodu juures sai peale etendust taluõues ringi vaadata, kaasa arvatult korrata Emili retke tema vangistuskoha – kanakuudi – aknast mööda lauajuppi sahvrisse – või oli see vastupidi. Lisaks etendustele oli ka ise tegutsemise võimalusi – lastel oli võimalus ennast parvega üle tiigi ja tagasi sõidutada, Karlssoni maja katuselt oli võimalik igasuguste torude kaudu alla sõita, kusagil olid vedrude otsas valged mustatde täppidega ratsahobused ja vett purskavad kivid, Emili nikerdatud puust loomad (elusuuruses), mille seljas sai istuda, labürint äraeksimiseks ja kompad kõndimiseks. Nii suurel territooriumil, kus kulub ära terve päev, oli ka söömise võimalused. Sõimegi ühe suure puu alla paigutatud laua ääres – kanaliha ühe hiiglasuure koorega keedetud
kartuliga. Samal ajal tuli vihmahoog, aga meie oma puu all jäime kuivaks. Söögikoha kõrval oli suur lava, kus hiljem pidi hakkama etendus – vist “Hulkur Rasmuse” loo järgi. Eks meil juhtus seal ka sekeldusi. Teele tuntud maiasmokana nuias, et vanaema Riina talle kommi ostaks. Ostetigi kaks pulgakommi – ilusad punase-valge triibulised. Nukuteatrit vaadates oli õige aeg maiustama hakata. Lutsis pisut ühte kommi – see ei maitsenud hea – anti vanaisale edasisöömiseks. Võttis teise – sellel aga sama maitse – ja teine vanaisa sai endale kommi. Kui nukuetendus lõppes oli tore moment, mis oli vaja jäädvustada – kaks maiaste nägudega vanaisa lutsivad pulgakommi. Aga hetkel, mil Riina pilti tegi, jõudis Teele ära kaduda. Vaatasime kõik ehmunult ringi. Pinkidelt tõusnud külastajad väljusid varikatuse alt ja suundusid valdavalt Nangijaala poole. Mina tormasin sinna, arvates, et Teele läks rahvamassiga kaasa – aga sealpool teda polnud. Toomas ja Vello otsisid teistest suundadest. Ainult Riina, kes vist Teele hingeelu kõige paremini tunneb, oskas arvata, et Teele võiks olla kommipoes. Esimeses ei olevat olnud, aga juba järgmises ta oligi – uus komma juba pihus. Riina ehmatus oli väga suur. Ta sai sellest hirmsa peavalu. Tulin enda arvates heale mõttele, kirjutasime lapsele käe peale tema nime, vanaema Riina telefoninumbri ja sõna Estonia, sest kui ta kaotsi läheb, siis leidja saaks aru, et laps ei oska keelt ja teaks, kuhu vaja helistada. Aga Teele tundis end sellest hingepõhjani solvatuna ja nii ahistatuna, et keeldus enne edasi tulemast, kui tal kiri käe pealt maha võetakse. Et olukorda leevendada, lasi ka Toomas endale sama telefoninumbri käele kirjutada, aga see palju ei aidanud. Püüdsime rääkida nii, et laps saaks aru – see ei ole kiusamine, vaid aitamine, kui peaks midagi juhtuma. Lõpuks ta ikka hakkas liikuma, aga vargsi ikka nühkis oma rannet. Lõpuks lubas ta Riinale, et on ise tema kõrval ja ei kao kuhugi. Esialgu tundus et ainus turvaline koht, kust laps kaotsi ei lähe, on Toomase kukil. Sealt oli kõige parem ka etendusi vaadata – nägi üle teiste peade. Hiljem, kui Karlssoni majast oli võimalik liugu lasta, läks ka Teele üles – meie neljakesi ootasime all, et jäädvustada hetke, millal laps torust välja vupsab. Aga keda ei tule ega tule, see on Teele. Mina juba hakkasin otsima, et ega majal tagaust pole – leidsin sealt juurest Riina, kel samad mõtted olid olnud. Tema läks siis lõpuks laste trepist üles – ja seal Teele oligi – ootas oma järjekorda. Kui ta aga torust alla jõudis, siis oli vaja tal vaatamata tema vastupunnimisele kohe käest rabada, sest mine tea, kuhu ta järgmisena tormab.
Kui möödusime vett pritsivatest kividest, ei näidanud Teele nende vastu üles mingit huvi, aga kui värava juures poekeses Riina talle päevitusriided ostis, oli Teelel kohe ettepanek, et panna talle need selga ja minna tagasi sinna kivide juurde.
Loomulikult oli Teelel kaasas oma „vastsündinu”, keda aga kõik teised kordamööda kandma pidid, sest paljudes kohtades oli “laps” tüliks. Ainult vedruhobustele viis Teele oma nuku suure hoolitsusega ratsutama.
Lõpuks läksime postkontorisse, et saata mõned postkaardid. Mina kirjutasin oma emale, Toomase emale ja oma töökaaslastele – neile andsin teada, et olen nad täiesti unustanud. Siis tegin Teelele ettepaneku, et ka tema kaartidele oma nime alla kirjutaks. Ta oli nõus, aga keeldus kirjutamast pastakaga, mille Toomas talle ulatas ja mis hetk tagasi oli samast poest ostetud. Teele käsi sirutus teise täpselt samasuguse pastaka poole, mis oli aga nööri otsa kinnitatud (postkontori oma) ja oli parasjagu ühe taanlanna käes, kes enda kaardi taha kirjutas. Viimaks see naine märkas seda kärsitult sirutuvat kätt ja vaatas üllatunult Riinale otsa, kes selgitas, et laps tahab just seda pastakat, mis tema käes on. Daam osutus mõistvaks ja loovutaski postkontori pastaka, mille vastu sai Toomase käest tema oma. Kolmele kaardile kirjutas Teele kenasti oma nime, aga neljandale, millele Riina oli kirjutanud ta ema aadressi, pidi Teele ise kirjutama kogu jutu. Ja see kaart sai vahva. Kui praegu kestaks edasi nõuka-aeg, siis see kaart ei oleks kindlasti adressaadini jõudnud, sest tundus pigem spiooni šifreeritud kirjana. Mitu korda alustas Teele sõna EMA kirjutamist ja ikka läks M täht tagurpid ja tuli EW, ning siis alustas risti-rästi jälle uuest kohast. Sellest kirjast saab aru ainult adressaat ise, aga mitte ükski KGBlane. See taanlanna pidas Teele käitumist nii naljakaks, et kõneles sellest naerusui ka oma abikaasale ja nende vanem poeg kinkis Teelele ühe lapiku kivi, mis sai hiljem sokutatud Stockholmis Liia juurde kivide kaussi.
Pärast lahkumist Astrid Lindgreni maalt tegime väikese jalutuskäigu Vimmerbys, mis sai linnaks umbes 400 aatat tagasi, aga asustus selles paikkonnas on olnud juba nii kivi- kui ka pronksiajal. Linnaväljakul on kena mälestussammas Astrid Lindgrenile – kaks seina tema toast ja laual oleva kirjutusmasina taga istuv vanaproua. Linnakeses on palju puidust ühe- või kahekorruselisi maju, palju lilli, nagu üldse Rootsi linnades. Mõni tänavatest sarnaneb väga Astrid Lindgreni maal nähtud tänavatega, ainult majad on pisut suuremad. Teelel tuleb kibe pissihäda ikka kõige ebasobivamatel momentidel ja väga äkki, nii ka siin – astusime sisse ühte juhuslikku majja – lähimasse – ja õnnestus sattuda jõusaali, kus saime tänu sõbralikule teenindajale – noormehele – meie noore daami probleemi lahendatud.
Ja nüüd edasi Stockholmi, kus Hannu lubas meile lõhesuppi pakkuda.
Õhtu oli jälle jahe – õhutemperatuur + 12ºC. Riina peavalu ei läinud üle – pigem süvenes. Jõudsime Haningesse, ühte Stockholmi eeslinnadest, kella 21 paiku. Hannu oli meil õues vastas. Ta loovutas meie autole oma auto parklakoha ja ise parkis tasulisse parklasse. Toas loovutas ta oma voodi. Õhtusöögiks ootas imemaitsev lõhesupp ja magustoiduks puuviljadega kaunistatud maasikajäätis – mõlemad viisid keele alla.
Teelele, Vellole ja Riinale loovutas Hannu oma magamistoa ülemisel korrusel. Meile Toomaga sai tuba alumisel korrusel. Meie sõprust otsis kass Täpi, kellega me Toomasega alumise korruse tualetti jagasime. Vaatasime kiisuga koos veidi televiisorist Discoverylt loomafilme ja läksime kõik magama – olime jälle väga väsinud.
Startisime oma kämpingust kell 9.50, kui olime lisaks hommikustele toimetustele oma kodinad jälle kokku korjanud ning autosse pakkinud. Hommikul, kui ärkasime, siis veel sadas, aga ilm läks järjest ilusamaks. Kui kella 10.20 paiku Vimmerbysse jõudsime, oli ilm juba päris kena – valgete ja hallide pilverüngaste vahelt paistis üha rohkem sinist taevast.
Vimmerbys asub Astrid Lindgreni maa. See on suur park, täis meelelahutust lastele. Astrid Lindgreni raamatutest tuttavad majad on küll väikesed, aga täis elu. Lapsed saavad akendest piiluda majadesse sisse, kus toimub raamatutest tuttav tegevus. Näiteks on Vahtramäe Emil sõitnud hobusega bürgermeistri sünnipäevapeole. Ehmunud külalised on laua tagant kes üles hüpanud, kes hoopis maha kukkunud, üks sattunud näoga tordi sisse. Laud on kaetud küpsetistega, igal külalisel ees taldrik valitud palaga. Või teises kohas väike kohvik täis külalisi – klaaspaviljon, kus mängib muusika ja üks paarike tantsib. Seda meeldis Teelele väga vaadata. Muidu nägi akendest sisse poekestesse, kus Pipi kommi ostmas käis, või mõnedesse töökodadesse. Täiskasvanul on nendesse majadesse liiga raske vaadata, sest aknad on madalal – mina päris täpselt teagi, mida Teele võis akendest näha. Mäletan ainult oma mõtet, et nii õpivadki lapsed võõraste akende taga luurama – see oli ju siin lubatud tegevus – isegi soovitatav. Kui neid aknaisse piilujaid oli palju, siis torkas Teele silma sellega, et tema logistas rohkem uste taga. Ühel hetkel küsis ta: “Vanaema Riina, ega sul kruvikeerajat kaasas pole?” Lapsest võib aru saada. Kaua sa kolistad, nii, et sisse ei saa. Ja kruvikeeraja on ju teada – isa käes alati hea tööriist. Veel meeldisid Teele väravad, mida ta aina sulges ja avas ning mõnikord ei avanud ka, kuigi teised tahtsid sealt läbi minna.
Mida siis see Astrid Lindgreni maa veel pakkus? Lisaks neile väikestest majadest koosnevatele linnajagudele olid veel ka suuremad majad – väljast küll väike, aga kui sisse läksid, sattusid päkapikk Nils Karlssoni elamisse, kus kõika hiiglasuur. Laud, toolid ja voodi – igale poole võis ronida, kui ulatusid. Teele oli suures voodis padja peal kui väike nukk. Suures toas olid suured lambid ja suured riiulid, isegi lüliti oli mitu korda suurem, kui päriselt. Oli Mattise kiviloss “Röövlitütar Ronja” loost, oli Nangijala oma ilusate kivisilla ja ojakesega “Vendade Lõvisüdamete” loost. Igal pool liikus ringi juttudest tuttavaid tegelaskujusid. Tandemjalgrattal sõitis kiivrites korravalvurite paar, kes vihma ajal läks ja riietus ümber stiilsetesse vihmakuubedesse. Veel toimusid sellel maal teatrietendused. Bullerbys õpetati parajasti rahvast laulma ja kaasa tantsima, vabaõhu nukuteatris etendati Katuse-Karlssonit, Emili kodu juures sekeldas Emili pere ja see poiss oli jälle millegagi “hakkama saanud”. Juba enne etenduse algust aeti teda suure kriiskamisega taga mööda teiste jutustuste piirkondi. Aga kuna see tagaajav rodu inimesi olid nii koloriitsed oma kostüümides, siis sai kohe selgeks, et peab etendust vaatama minema. Teelele ei lugenud see midagi, et kogu jutt käis rootsi keeles. Ta vist saab sellest aru – kuidas ta muidu nii huvitatult vaatas. Veel oli etendus Pipi Segasumma suvila juures, aga see lõppes ära ja siis oli kõigil võimalik käia suvila rõdul, ning sealsamas kõrval asuval Pipi isa mereröövlilaeval. Ka Emili kodu juures sai peale etendust taluõues ringi vaadata, kaasa arvatult korrata Emili retke tema vangistuskoha – kanakuudi – aknast mööda lauajuppi sahvrisse – või oli see vastupidi. Lisaks etendustele oli ka ise tegutsemise võimalusi – lastel oli võimalus ennast parvega üle tiigi ja tagasi sõidutada, Karlssoni maja katuselt oli võimalik igasuguste torude kaudu alla sõita, kusagil olid vedrude otsas valged mustatde täppidega ratsahobused ja vett purskavad kivid, Emili nikerdatud puust loomad (elusuuruses), mille seljas sai istuda, labürint äraeksimiseks ja kompad kõndimiseks. Nii suurel territooriumil, kus kulub ära terve päev, oli ka söömise võimalused. Sõimegi ühe suure puu alla paigutatud laua ääres – kanaliha ühe hiiglasuure koorega keedetud
kartuliga. Samal ajal tuli vihmahoog, aga meie oma puu all jäime kuivaks. Söögikoha kõrval oli suur lava, kus hiljem pidi hakkama etendus – vist “Hulkur Rasmuse” loo järgi. Eks meil juhtus seal ka sekeldusi. Teele tuntud maiasmokana nuias, et vanaema Riina talle kommi ostaks. Ostetigi kaks pulgakommi – ilusad punase-valge triibulised. Nukuteatrit vaadates oli õige aeg maiustama hakata. Lutsis pisut ühte kommi – see ei maitsenud hea – anti vanaisale edasisöömiseks. Võttis teise – sellel aga sama maitse – ja teine vanaisa sai endale kommi. Kui nukuetendus lõppes oli tore moment, mis oli vaja jäädvustada – kaks maiaste nägudega vanaisa lutsivad pulgakommi. Aga hetkel, mil Riina pilti tegi, jõudis Teele ära kaduda. Vaatasime kõik ehmunult ringi. Pinkidelt tõusnud külastajad väljusid varikatuse alt ja suundusid valdavalt Nangijaala poole. Mina tormasin sinna, arvates, et Teele läks rahvamassiga kaasa – aga sealpool teda polnud. Toomas ja Vello otsisid teistest suundadest. Ainult Riina, kes vist Teele hingeelu kõige paremini tunneb, oskas arvata, et Teele võiks olla kommipoes. Esimeses ei olevat olnud, aga juba järgmises ta oligi – uus komma juba pihus. Riina ehmatus oli väga suur. Ta sai sellest hirmsa peavalu. Tulin enda arvates heale mõttele, kirjutasime lapsele käe peale tema nime, vanaema Riina telefoninumbri ja sõna Estonia, sest kui ta kaotsi läheb, siis leidja saaks aru, et laps ei oska keelt ja teaks, kuhu vaja helistada. Aga Teele tundis end sellest hingepõhjani solvatuna ja nii ahistatuna, et keeldus enne edasi tulemast, kui tal kiri käe pealt maha võetakse. Et olukorda leevendada, lasi ka Toomas endale sama telefoninumbri käele kirjutada, aga see palju ei aidanud. Püüdsime rääkida nii, et laps saaks aru – see ei ole kiusamine, vaid aitamine, kui peaks midagi juhtuma. Lõpuks ta ikka hakkas liikuma, aga vargsi ikka nühkis oma rannet. Lõpuks lubas ta Riinale, et on ise tema kõrval ja ei kao kuhugi. Esialgu tundus et ainus turvaline koht, kust laps kaotsi ei lähe, on Toomase kukil. Sealt oli kõige parem ka etendusi vaadata – nägi üle teiste peade. Hiljem, kui Karlssoni majast oli võimalik liugu lasta, läks ka Teele üles – meie neljakesi ootasime all, et jäädvustada hetke, millal laps torust välja vupsab. Aga keda ei tule ega tule, see on Teele. Mina juba hakkasin otsima, et ega majal tagaust pole – leidsin sealt juurest Riina, kel samad mõtted olid olnud. Tema läks siis lõpuks laste trepist üles – ja seal Teele oligi – ootas oma järjekorda. Kui ta aga torust alla jõudis, siis oli vaja tal vaatamata tema vastupunnimisele kohe käest rabada, sest mine tea, kuhu ta järgmisena tormab.
Kui möödusime vett pritsivatest kividest, ei näidanud Teele nende vastu üles mingit huvi, aga kui värava juures poekeses Riina talle päevitusriided ostis, oli Teelel kohe ettepanek, et panna talle need selga ja minna tagasi sinna kivide juurde.
Loomulikult oli Teelel kaasas oma „vastsündinu”, keda aga kõik teised kordamööda kandma pidid, sest paljudes kohtades oli “laps” tüliks. Ainult vedruhobustele viis Teele oma nuku suure hoolitsusega ratsutama.
Lõpuks läksime postkontorisse, et saata mõned postkaardid. Mina kirjutasin oma emale, Toomase emale ja oma töökaaslastele – neile andsin teada, et olen nad täiesti unustanud. Siis tegin Teelele ettepaneku, et ka tema kaartidele oma nime alla kirjutaks. Ta oli nõus, aga keeldus kirjutamast pastakaga, mille Toomas talle ulatas ja mis hetk tagasi oli samast poest ostetud. Teele käsi sirutus teise täpselt samasuguse pastaka poole, mis oli aga nööri otsa kinnitatud (postkontori oma) ja oli parasjagu ühe taanlanna käes, kes enda kaardi taha kirjutas. Viimaks see naine märkas seda kärsitult sirutuvat kätt ja vaatas üllatunult Riinale otsa, kes selgitas, et laps tahab just seda pastakat, mis tema käes on. Daam osutus mõistvaks ja loovutaski postkontori pastaka, mille vastu sai Toomase käest tema oma. Kolmele kaardile kirjutas Teele kenasti oma nime, aga neljandale, millele Riina oli kirjutanud ta ema aadressi, pidi Teele ise kirjutama kogu jutu. Ja see kaart sai vahva. Kui praegu kestaks edasi nõuka-aeg, siis see kaart ei oleks kindlasti adressaadini jõudnud, sest tundus pigem spiooni šifreeritud kirjana. Mitu korda alustas Teele sõna EMA kirjutamist ja ikka läks M täht tagurpid ja tuli EW, ning siis alustas risti-rästi jälle uuest kohast. Sellest kirjast saab aru ainult adressaat ise, aga mitte ükski KGBlane. See taanlanna pidas Teele käitumist nii naljakaks, et kõneles sellest naerusui ka oma abikaasale ja nende vanem poeg kinkis Teelele ühe lapiku kivi, mis sai hiljem sokutatud Stockholmis Liia juurde kivide kaussi.
Pärast lahkumist Astrid Lindgreni maalt tegime väikese jalutuskäigu Vimmerbys, mis sai linnaks umbes 400 aatat tagasi, aga asustus selles paikkonnas on olnud juba nii kivi- kui ka pronksiajal. Linnaväljakul on kena mälestussammas Astrid Lindgrenile – kaks seina tema toast ja laual oleva kirjutusmasina taga istuv vanaproua. Linnakeses on palju puidust ühe- või kahekorruselisi maju, palju lilli, nagu üldse Rootsi linnades. Mõni tänavatest sarnaneb väga Astrid Lindgreni maal nähtud tänavatega, ainult majad on pisut suuremad. Teelel tuleb kibe pissihäda ikka kõige ebasobivamatel momentidel ja väga äkki, nii ka siin – astusime sisse ühte juhuslikku majja – lähimasse – ja õnnestus sattuda jõusaali, kus saime tänu sõbralikule teenindajale – noormehele – meie noore daami probleemi lahendatud.
Ja nüüd edasi Stockholmi, kus Hannu lubas meile lõhesuppi pakkuda.
Õhtu oli jälle jahe – õhutemperatuur + 12ºC. Riina peavalu ei läinud üle – pigem süvenes. Jõudsime Haningesse, ühte Stockholmi eeslinnadest, kella 21 paiku. Hannu oli meil õues vastas. Ta loovutas meie autole oma auto parklakoha ja ise parkis tasulisse parklasse. Toas loovutas ta oma voodi. Õhtusöögiks ootas imemaitsev lõhesupp ja magustoiduks puuviljadega kaunistatud maasikajäätis – mõlemad viisid keele alla.
Teelele, Vellole ja Riinale loovutas Hannu oma magamistoa ülemisel korrusel. Meile Toomaga sai tuba alumisel korrusel. Meie sõprust otsis kass Täpi, kellega me Toomasega alumise korruse tualetti jagasime. Vaatasime kiisuga koos veidi televiisorist Discoverylt loomafilme ja läksime kõik magama – olime jälle väga väsinud.
1 comment:
Tore see kirjeldus Astrid Lindgreni maast. Oleks meeleldi minagi neist aknaist sisse piilunud ja koos tegelastega tegelenud. No mingil määral sain tagant järgi sellest väikese osa Pille saadetud postkaardiga, kus nimelt Karlsson Katuselt lendab rõõmsalt oma sõbraga katuste kohal, kõvasti poisi käest kinni hoides.
Aga Inglismaa korstnatel on mingid imelikud torud, või ei tea mis asjad või mis otstarbe pärast. Pildi järgi paistavad olevat vajalikud kõrgendid tavalisele korstnale, sest need on trossidega kinnitatud. Ega teiegi vist täpselt tea - ega te ju katustel käinud.
Õnn ikka see, et Teele päriselt kaduma ei läinud! Meil on ikka alles see pisike tüdrukutirts! Tänu Taevaisale Teele eest ja teie õnneliku ja toreda puhkusereisi eest! Vanaema.
Post a Comment