Kolmapäev, 9. juuli - meie seitsmes reisipäev.

Hommikul startisime Stockholmist läände. Täpset sihti ei teadnud, kuid leppisime kokku, et oleme avatud kõigele, mis teele ette jääb. Meie maršruuti dikteerisid broneeritud ööbi­miskohad, aga kõik see, millele päeval oma aega kulutasime, sõltus meist endist. Esimese planeerimata peatuse tegime mustikametsa ääres, kus mets lõhnas mändide ja sambla jär­gi ja kus sõime pisut mustikaid. Teise peatuse tegime teeviida juures, mis näitas Stora Sundby klaasi­töö­koja poole. Parkisime auto, ja läksime töökotta sisse. Klaasisulatus­ahjud küdesid, aga kuna ei olnud publikut, ei käinud ka töö, kuigi ruum oli valmis suure­mate gruppide vastu­võtmi­seks. Tagaruumis olid väljas toodangunäidised – peamiselt klaasist nipsasjakesed, mis olid kenad ja erinesid mujal klaasikodades varemnähtuist.
Auto juurde tagasi minnes märkasime üle puude paistmas lossitorne. Otsustasime minna lähemalt vaatama. Lossi ümbruses oli suur avarus – puit-lattidega piiratud hobusekoplid, Metallist varbvärava taga algas peenest punasest graniitkillustikust tee. Värava ees oli väike tahvlike, millel info lossi kohta ja postkastitaoline kassa, millel kiri, et 15 sek-i eest võib jalutada Stora Sundby lossi ümbruses ja et lossi omanik, perekond Kling­polen, on tänulik, kui külastajad privaatalale ei tule. Me kasutasime paku­tud võimalust, panime oma mündid kasti ja jalutasime mööda killustikuga kaetud teed üsna lossi lähedale. Tahvlikeselt vära­va kõrval saime lugeda, et Stora Sundby maaomandit on mainitud juba 1364. aastal kui kindlus-mõisa. 16. sajandil läks see perekond Sparre omandisse ja kuulus neile järgmise 300 aasta jooksul. 1540. aastal alustati mõisa ümber­ehitust, mis lõpetati 1584 ja pärast seda ilmuvad avalikkuse ette andmed selle mõisa kohta alles aastal 1830, mil lossi omanikuks oli krahv Carl de Geer, kes oli lossi ümber ehitanud kesk­aegsest lossist inglise arhitetkti P. F. Robinsoni projektide järgi Normandia stiilis lossiks. Loss asus ilusas kohas – lahesopis. Päris maja juurde viivate teede juures olid kirjad, et tegemist on privaatse alaga, aga uudishimulikele lubatud rajad viisid lossile üsna lähedale. Rada tegi väikse ringi mööda lahekallast ning saime teha ilusaid ülesvõtteid lossist nii otse, kui üle lahesopi. Lossi ümbritses park, kus hoone ümbruses rohkelt muru ja lillepeenraid, kagemal huvitava kujuga või lehevärviga erinevat liiki pargipuid. Väravast väljapoole jäi terve rida samuti vanaaegse moega roosasid kivimajasid, mis tundusid olevat kunagi lossiga seotud, kuid nüüd olid vist kasutusel eluasemetena, sest majade ees tee ääres oli suur kobar postkaste, lapsevanker ja ühel majal oli kiri, et tegemist on aiandi kontoriga.
Järgmine peatus oli planeeritud koha – Julita pargi – külastamiseks. See on paik, kus kunagi asus vana munga­klooster, hiljem mõis. Osa ehitisi on säilinud kloostriajast, osa on vist hiljem sinna kokku toodud nagu vabaõhu­muuseumisse. Peahoonel on silt – Julita museum 1926 – 1930. Paik on 1941. aastast Põhjala Muuseumi omanduses, sissepääs maksis 80 krooni ja vaatamist jätkus pea pooleks päevaks. Pargis on väga vanu punaseks värvitud puithooneid, milledel vanade Rootsi traditsioonide järgi tehtud kasetohust alusega mätas-katus. On madala torniga puidust kirik kirikust eraldiseisva kellatorniga, mis sarnaneb Söderköpingi kiriku kõrval olevaga, kuid on märksa madalam. Kirikusse endasse pääseb sisse kenast roni­taimede­­rikkast pae­plaa­tidega kaetud siseõuest, mille keskel vana kaev. Praegu on kaev ohutuse ja deko­ratiivsuse mõttes kaetud vana pajaga, kus kasvavad lihtsad värvirikkad taimed. Vanal puitkirikul on välisküljel väga huvitavaid detaile, seest on väike kirik aga kena, hubane ja hästi valge – lakke on maalitud sinine taevas valgete pilve­dega. Kiriku lähedal muruplatsil oli püsti meiupuu – meenutamas rootslaste pöö­ripäeva paiku toimunud pidustusi. Pargis on vana kivist seest ja väljast valgeks kroh­vitud munga­kelder. Julita pargis on mitmeid erinevat tüüpi pargiosasid. Seal on vana kloostri õunaaed mingite kohapeal aretatud oma sortidega. On ürdiaed.On prantsuse park pügatud puude, põõsaste, hekkide ja terrassidega ning süm­meetri­liste peenraribadega muruväljakutes, mis paiknevad Amori skulptuuriga purskkaevu ümber. On roosiaed ja humalaaed, kõrgetest püga­tud puudest alled ja rohelised kaaristud.
Pargis olevatest kivihoonetest kahes asub hostel – sinna on muudel külastajatel pääs keelatud, kuid ülejäänutes on väiksed temaatilised muuseumid – meierei, tõllakuur, pritsimaja, va­nad traktorid, rahvuslikud toidud ja talu­tööd. Eksponeeritud oli nii tööriistasid, saadusi, kui makette. Rahvuslike toitude muu­seumis oli lisaks tõsisele eksposit­sioonile – Rootsimaa eri piirkondade traditsioo­ni­lis­tele jõulu­roo­gadele, mis serveeritud kui restoranis lauale kantav taldrikutäis – kae­tud ka tore laud, kus kõik toidud olid tehtud puidust või kividest – küpsetised, singid-lihad-vorstid, silmukonserv, pasteet, juust, kartulid, rõikad jms.
Hosteli-hoonete juurest viib tee järvele ehitatud valgeksvärvitud puitpiiretega sillale, mille otsas on kahel pool istepingid.
Julitast lahkumise järel suundusime oma järgmisesse majutuspaika – Hova linnakese lähedal asuvasse Otterbergeti kämpingusse. Seekord oli meil kummalgi perel oma väike kahe­koha­line kämpingumaja. Otse majakeste taga pisut maad läbi metsa oli kämpingu juurde kuuluv rand – peamiselt muruga kaetud, kuid enne veepiiri hästi suureteralise, punaka, jalgade all mõnusalt krudiseva liivaga. Vesi oli külm. Käisime küll rannas, aga jalgupidi vees olemisest mulle juba piisas, et aru saada, kui külm vesi on. Teised vist kastsid ennast märjaks ka.
Peale väikest ajaveetmist ja kehakinnitamist otsustasime minna Hova linnakesse, kus infobuklettide järgi otsustades juba mitmendat päeva toimusid Keskajapäevad – midagi sarnast meie Tartu Hansapäevadele. Hova linna on ajalooürikutes esmakordselt mainitud 1275. aastal. Linnake ise tundus väga väike ja rahvast oli vähe. Vaatasime ja pildistasime esialgu kenasid väikseid puitmaju ja linnahaljastust. Siis läksime kiriku juurde. Meile üldse meeldib vist kirikute juures käia. Sellel kirikul oli väga kena eesaed. Vanade puude all olid pingid istumiseks, nende ees pisut kaugemal väike madal purskkaev, mille ääres metallist sepistatud koonusekujuliste lillevaaside hoidjad. Saime aru, et neid koonilisi vaase oli võimalik igaühel võtta, panna sinna sisse vesi ja lilled, ning riputada basseini äärde hoidjasse. Nooremad puud selles pargis olid varustatud metalltahvlikestega, kuhu oli kirja pandud, kas see, kes puu istutas, või kelle mälestuseks see istutatud on. Kirik oli lahti ja sees käis parajasti lauluproov. Järgmisel päeval pidi olema seal kontsert kus Anna-Karin Lindgren ja Carl-Olof Fägerlind esitavad ooperipärleid. Meie kuulasime neid “proovi-pärleid” natuke aega. Lauljatel olid ilusad hääled küll ja kirik kõlas ka iseäranis hästi.
Leidsime lõ­puks ühe täna­va linna­staa­dio­ni kõrval, kus oli palju ajastukohaselt kostümeeritud rahvast, mõõ­kadega ja kil­pidega väi­ke­seid poisse ja olid putkad, kus ajastutruus stiilis mehed-naised müüsid igasuguseid erilisi kaupu: vanaaegseid rõivaid, sepiseid, kilpe ja laskerelvasid – nii tulirelvi, kui vibusid-arbalette. Müüdi savinõusid, loomanahku, ehteid, toiduasju – ühesõnaga kõike. Peale kella 20 pidi algama kõrvaloleval platsil mingi etendus. Päeval oli toimunud rüütlite paraad ja rüütliturniir. Veel meie sealoleku ajalgi oli tänavatel hobusesõnnikut ja linn haises ka vastavalt. Tõenäoliselt keskaeg nii lõhnaski.

Ülemised pildid on Hova linna keskaja päevadelt. Kõige alumine Julita pargi tõldade muuseumist. Ülejäänud peaks olema teksti läheduses.

Teisipäev, 8. juuli - meie kuues reisipäev.

Tõusime vara, öö oli olnud jahe ja tuba oli külm, sest aken sai õhtul paokile jäetud.
Täna pidid Stockholmi jõudma Teele ema Helen ja Riina õde Mare koos laste Mirjami ja Johannesega. Viimasele kolmele oli see esimene Rootsi reis.
Sõitsime Stockholmi kesklinna kolmekesi – Vello, kes oli roolis, Toomas ja mina. Meie tahtsime minna Vasa muuseumisse ja Vello läks laevalt tulijaile vastu. Kuna Riinal oli tervis endiselt kehva, jäid nemad esialgu Teelega koju magama. Hiljem tõi Vello laevalt saabund ka korraks Hannu juurde, kust võeti Teele kaasa linna peale – ja nii sai Riina terve päeva rahulikult tervist parandada.
Meie Toomasega käisime Vasa muuseumis, kus veetsime ca 4 tundi. Lisaks vanale veest välja tõstetud ja restaureeritud (või õigemini - konserveeritud) kuninglikule laevale on seal vaadata palju. Tutvustatakse seda, mida teadlased on kindlaks teinud tolleaegsete inimeste elu-olu kohta; kuidas restauraatorid töötavad nii vanade objektide kallal; kust saavad infot selle kohta, millised olid laeva ehi­tamise ajal selle kaunis­tam­iseks kasutatud värvid; kuidas tolleaegsete maalide järgi taastatakse inimeste riietuse detaile jpm. Seal on muudki ekspositsiooni, mis viib vaataja tagasi laeva ehitamise aega. Lisaks kogu info laeva ehitamise, uppumise, ülestõstmise kohta makettidena ja piltides.
Kogu muuseum oli suhteliselt hämar, seetõttu ei tulnud kõik pildid välja nii, nagu oleks tahtnud. Mõned lisatud pildid annavad kerge ülevaate mõnedest muuseumi osadest, mis tundusid eriti huvitavad olevat.
Kui olime neli tundi muuseumis veetnud, läksime linna poole kõmpima, astusime sisse ühte teele ettejäävasse kirikusse, kus pildistasime kenasid vitraažaknaid ja meie jaoks üsna üllatuslikult mõjunud laste mängunurka. Käisime ühes väikeses pagariäris kohvi joomas, kus kohapeal küpsetati ka suuri ja kentsaka kujuga saiu.
Istusime pargis ja vaatasime ilma ja inimesi. Nägime koertejalutajaid, kel kahe peale rihmade otsas üle kümne koera, nägime mingit huvitavat kollektiivi, kes kulgesid sõidukitel, mida oleme ennegi näinud, aga mille nime ei tea – kahe paralleelse rattaga riist, kus sõitja seisab väikesel platvormil ja liigutab enda ees olevat juhtrauda.
Lonkisime siin-seal ringi vaadates sadama poole, et umbes tund enne selle väljumist kohal olla ja üks oma reisikaaslane, Teele, koju ära saata. Saimegi varakult kohale. Varsti tuli Vello, tuues Hannu juurest ära kogu Teele pagasi ja siis veidi aja pärast tuli Hannu oma tööbussiga, kes tõi suure ränduritepere – Teele, Heleni, Mare, Mirjami ja Johannese. Nemad olid käinud Junibackenis – Lindgreni muuseumis ja mööda kaupluseid shoppamas (eesti keeles – poodlemas). Kõik olid pikast päevast väsinud ja kippusid laevale. Tegime Teelele head-aega kalli ja läinud nad olidki.
Siis toimus Vello jaoks kiire jälitussõit Hannu järel – läksime nende kodukandi ostukeskusesse süüa ostma ja selleks ööks jäime Hannu ettepanekul veel nende poole (Stockholmi äärelinnas Haninges), et Riina saaks oma tervise lõplikult korda.

Üleval piltidel on pilt Vasa laevast ja laeva ahtrist. Värviline laevaahter on tekitatud värviliste laserkiirtega valgele ahtri originaalsuuruses maketile. Puust kujukesed (ca 15 cm kõrgused)laeva läbilõike maketil annavad ülevaate elust laevas. Siis on piltidel veel koerajalutajad ja imesõidukid, ning Frihamneni sadama lähistel tühermaal kõrguv viikingi käsi.

Esmaspäev, 7. juuli - meie viies reisipäev.

Startisime oma kämpingust kell 9.50, kui olime lisaks hommikustele toimetustele oma kodinad jälle kokku korjanud ning autosse pakkinud. Hommikul, kui ärkasime, siis veel sadas, aga ilm läks järjest ilusamaks. Kui kella 10.20 paiku Vimmerbysse jõudsime, oli ilm juba päris kena – valgete ja hallide pilverüngaste vahelt paistis üha rohkem sinist taevast.
Vimmerbys asub Astrid Lindgreni maa. See on suur park, täis meelelahutust lastele. Astrid Lindgreni raamatutest tuttavad majad on küll väikesed, aga täis elu. Lapsed saavad akendest piiluda majadesse sisse, kus toi­mub raamatutest tuttav tegevus. Näiteks on Vahtramäe Emil sõitnud hobusega bürger­meistri sünnipäevapeole. Ehmunud külalised on laua tagant kes üles hüpanud, kes hoopis maha kukkunud, üks sattunud näoga tordi sisse. Laud on kaetud küpsetistega, igal külalisel ees taldrik valitud palaga. Või teises kohas väike kohvik täis külalisi – klaaspaviljon, kus mängib muusika ja üks paarike tantsib. Seda meeldis Teelele väga vaadata. Muidu nägi akendest sisse poekestesse, kus Pipi kommi ostmas käis, või mõnedesse töökodadesse. Täiskasvanul on nendesse majadesse liiga raske vaadata, sest aknad on madalal – mina päris täpselt teagi, mida Teele võis akendest näha. Mäletan ainult oma mõtet, et nii õpivadki lapsed võõraste akende taga luurama – see oli ju siin lubatud tegevus – isegi soovitatav. Kui neid aknaisse piilujaid oli palju, siis torkas Teele silma sellega, et tema logistas rohkem uste taga. Ühel hetkel küsis ta: “Vanaema Riina, ega sul kruvikeerajat kaasas pole?” Lapsest võib aru saada. Kaua sa kolistad, nii, et sisse ei saa. Ja kruvikeeraja on ju teada – isa käes alati hea tööriist. Veel meeldisid Teele väravad, mida ta aina sulges ja avas ning mõnikord ei avanud ka, kuigi teised tahtsid sealt läbi minna.
Mida siis see Astrid Lindgreni maa veel pak­kus? Lisaks neile väikestest majadest koos­nevatele linnajagudele olid veel ka suuremad majad – väljast küll väike, aga kui sisse läk­sid, sattusid päkapikk Nils Karlssoni elamisse, kus kõika hiiglasuur. Laud, toolid ja voodi – igale poole võis ronida, kui ulatusid. Teele oli suures voodis padja peal kui väike nukk. Suures toas olid suured lambid ja suured riiu­lid, isegi lüliti oli mitu korda suurem, kui päri­selt. Oli Mattise kiviloss “Röövlitütar Ronja” loost, oli Nangijala oma ilusate kivisilla ja ojakesega “Vendade Lõvisüdamete” loost. Igal pool liikus ringi juttudest tuttavaid tege­laskujusid. Tandemjalgrattal sõitis kiivrites korravalvurite paar, kes vihma ajal läks ja riietus ümber stiilsetesse vihmakuubedesse. Veel toimusid sellel maal teatrietendused. Bullerbys õpetati parajasti rahvast laulma ja kaasa tantsima, vabaõhu nukuteatris etendati Katuse-Karlssonit, Emili kodu juures sekeldas Emili pere ja see poiss oli jälle millegagi “hakkama saanud”. Juba enne etenduse algust aeti teda suure kriiskamisega taga mööda teiste jutustuste piirkondi. Aga kuna see taga­ajav rodu inimesi olid nii koloriitsed oma kostüümides, siis sai kohe selgeks, et peab etendust vaatama minema. Teelele ei lugenud see midagi, et kogu jutt käis rootsi keeles. Ta vist saab sellest aru – kuidas ta muidu nii huvitatult vaatas. Veel oli etendus Pipi Segasumma suvila juures, aga see lõppes ära ja siis oli kõigil võimalik käia suvila rõdul, ning sealsamas kõrval asuval Pipi isa mere­röövli­laeval. Ka Emili kodu juures sai peale etendust taluõues ringi vaada­ta, kaasa arvatult kor­rata Emili retke tema vangis­tus­koha – kanakuudi – aknast möö­da lauajuppi sahvrisse – või oli see vastupidi. Lisaks etendustele oli ka ise tegutsemise võimalusi – lastel oli võimalus ennast parvega üle tiigi ja tagasi sõidutada, Karlssoni maja katuselt oli võimalik igasuguste torude kaudu alla sõita, kusagil olid vedrude otsas valged mustatde täppi­dega ratsahobused ja vett purskavad kivid, Emili nikerdatud puust loomad (elusuuruses), mille seljas sai istuda, labürint ära­eksimiseks ja kompad kõndimiseks. Nii suurel territooriumil, kus kulub ära terve päev, oli ka söömise võimalused. Sõimegi ühe suure puu alla paigutatud laua ääres – kanaliha ühe hiiglasuure koorega keedetud
kartuliga. Samal ajal tuli vihmahoog, aga meie oma puu all jäime kuivaks. Söögikoha kõrval oli suur lava, kus hiljem pidi hakkama etendus – vist “Hulkur Rasmuse” loo järgi. Eks meil juhtus seal ka sekeldusi. Teele tuntud maiasmokana nuias, et vanaema Riina talle kommi ostaks. Ostetigi kaks pulgakommi – ilusad punase-valge triibulised. Nukuteatrit vaadates oli õige aeg maiustama hakata. Lutsis pisut ühte kommi – see ei maitsenud hea – anti vanaisale edasisöömiseks. Võttis teise – sellel aga sama maitse – ja teine vanaisa sai endale kommi. Kui nukuetendus lõppes oli tore moment, mis oli vaja jäädvustada – kaks maiaste nägudega vanaisa lutsivad pulgakommi. Aga hetkel, mil Riina pilti tegi, jõudis Teele ära kaduda. Vaatasime kõik ehmunult ringi. Pinkidelt tõusnud külastajad väljusid varikatuse alt ja suundusid valdavalt Nangijaala poole. Mina tormasin sinna, arvates, et Teele läks rahvamassiga kaasa – aga sealpool teda polnud. Toomas ja Vello otsisid teistest suundadest. Ainult Riina, kes vist Teele hingeelu kõige paremini tunneb, oskas arvata, et Teele võiks olla kommipoes. Esimeses ei olevat olnud, aga juba järgmises ta oligi – uus komma juba pihus. Riina ehmatus oli väga suur. Ta sai sellest hirmsa peavalu. Tulin enda arvates heale mõttele, kirjutasime lapsele käe peale tema nime, vanaema Riina telefoninumbri ja sõ­na Estonia, sest kui ta kaotsi läheb, siis leidja saaks aru, et laps ei oska keelt ja teaks, kuhu vaja helis­tada. Aga Teele tundis end sellest hinge­põh­jani solvatuna ja nii ahistatuna, et keeldus enne edasi tulemast, kui tal kiri käe pealt maha võetakse. Et olukorda leevendada, lasi ka Toomas endale sama telefoni­numbri käele kirjutada, aga see palju ei aidanud. Püüdsime rääkida nii, et laps saaks aru – see ei ole kiusamine, vaid aitamine, kui peaks midagi juhtuma. Lõpuks ta ikka hakkas liikuma, aga vargsi ikka nühkis oma rannet. Lõpuks lubas ta Riinale, et on ise tema kõrval ja ei kao kuhugi. Esialgu tundus et ainus turvaline koht, kust laps kaotsi ei lähe, on Toomase kukil. Sealt oli kõige parem ka etendusi vaadata – nägi üle teiste peade. Hiljem, kui Karlssoni majast oli võimalik liugu lasta, läks ka Teele üles – meie neljakesi ootasime all, et jääd­vus­tada hetke, millal laps torust välja vupsab. Aga keda ei tule ega tule, see on Teele. Mina juba hakkasin otsima, et ega majal tagaust pole – leidsin sealt juurest Riina, kel samad mõtted olid olnud. Tema läks siis lõpuks laste trepist üles – ja seal Teele oligi – ootas oma järjekorda. Kui ta aga torust alla jõudis, siis oli vaja tal vaatamata tema vastupunnimisele kohe käest rabada, sest mine tea, ku­hu ta järgmisena tormab.
Kui möödusime vett pritsivatest kividest, ei näidanud Teele nende vastu üles mingit huvi, aga kui värava juures poekeses Riina talle päevitusriided ostis, oli Teelel kohe ettepanek, et panna talle need selga ja minna tagasi sinna kivide juurde.
Loomulikult oli Teelel kaasas oma „vastsündinu”, keda aga kõik teised kordamööda kand­ma pidid, sest paljudes kohtades oli “laps” tüliks. Ainult vedru­hobustele viis Teele oma nuku suure hoolitsusega ratsutama.
Lõpuks läksime postkontorisse, et saata mõned postkaardid. Mina kirjutasin oma emale, Toomase emale ja oma töökaaslastele – neile andsin teada, et olen nad täiesti unustanud. Siis tegin Teelele ettepaneku, et ka tema kaartidele oma nime alla kirjutaks. Ta oli nõus, aga keeldus kirjutamast pastakaga, mille Toomas talle ulatas ja mis hetk tagasi oli samast poest ostetud. Teele käsi sirutus teise täpselt samasuguse pastaka poole, mis oli aga nööri otsa kinnitatud (postkontori oma) ja oli parasjagu ühe taanlanna käes, kes enda kaardi taha kirjutas. Viimaks see naine märkas seda kärsitult sirutuvat kätt ja vaatas üllatunult Riinale otsa, kes selgitas, et laps tahab just seda pastakat, mis tema käes on. Daam osutus mõistvaks ja loovutaski postkontori pastaka, mille vastu sai Toomase käest tema oma. Kolmele kaardile kirjutas Teele kenasti oma nime, aga neljandale, millele Riina oli kirjutanud ta ema aadressi, pidi Teele ise kirjutama kogu jutu. Ja see kaart sai vahva. Kui praegu kestaks edasi nõuka-aeg, siis see kaart ei oleks kindlasti adressaadini jõudnud, sest tundus pigem spiooni šifreeritud kirjana. Mitu korda alustas Teele sõna EMA kirjutamist ja ikka läks M täht tagurpid ja tuli EW, ning siis alustas risti-rästi jälle uuest kohast. Sellest kirjast saab aru ainult adressaat ise, aga mitte ükski KGBlane. See taanlanna pidas Teele käitumist nii naljakaks, et kõneles sellest naerusui ka oma abikaasale ja nende vanem poeg kinkis Teelele ühe lapiku kivi, mis sai hiljem sokutatud Stockholmis Liia juurde kivide kaussi.
Pärast lahkumist Astrid Lindgreni maalt tegime väikese jalutuskäigu Vimmerbys, mis sai linnaks umbes 400 aatat tagasi, aga asustus selles paikkonnas on olnud juba nii kivi- kui ka pronksiajal. Linnaväljakul on kena mälestussammas Astrid Lindgrenile – kaks seina tema toast ja laual oleva kirjutusmasina taga istuv vanaproua. Linnakeses on palju puidust ühe- või kahekorruselisi maju, palju lilli, nagu üldse Rootsi linnades. Mõni tänavatest sarnaneb väga Astrid Lindgreni maal nähtud tänavatega, ainult majad on pisut suuremad. Teelel tuleb kibe pissihäda ikka kõige ebasobivamatel momentidel ja väga äkki, nii ka siin – astusime sisse ühte juhuslikku majja – lähimasse – ja õnnestus sattuda jõusaali, kus saime tänu sõbralikule teenindajale – noormehele – meie noore daami probleemi lahendatud.
Ja nüüd edasi Stockholmi, kus Hannu lubas meile lõhesuppi pakkuda.
Õhtu oli jälle jahe – õhutemperatuur + 12ºC. Riina peavalu ei läinud üle – pigem süvenes. Jõudsime Haningesse, ühte Stockholmi eeslinnadest, kella 21 paiku. Hannu oli meil õues vastas. Ta loovutas meie autole oma auto parklakoha ja ise parkis tasulisse parklasse. Toas loovutas ta oma voodi. Õhtusöögiks ootas imemaitsev lõhesupp ja magustoiduks puuviljadega kaunistatud maasikajäätis – mõlemad viisid keele alla.
Teelele, Vellole ja Riinale loovutas Hannu oma magamistoa ülemisel korrusel. Meile Toomaga sai tuba alumisel korrusel. Meie sõprust otsis kass Täpi, kellega me Toomasega alumise korruse tualetti jagasime. Vaatasime kiisuga koos veidi televiisorist Discoverylt loomafilme ja läksime kõik magama – olime jälle väga väsinud.

Pühapäev, 6. juuli - meie neljas reisipäev.

Äratuse järel hommikused toimetused, nende hulgas seekord asjade kokkupakkimine ja auto pakiruumi tagasitoppimine, mis on tõeline kunst, mida valdavad vähesed. Õhtuks peame jõudma järgmisse öömajakohta. Esialgses plaanis said tehtud väikesed muudatused. Algselt oli kavas kaks rasket päeva järjest – loomaaaed ja Astrid Lindgreni maa, aga nüüd sai ümber mõeldud ja tehtud vahele üks hingetõmbepäev – seega on plaanis esiteks minna Linköpingisse. Mõeldud – tehtud.
Linköping on ca 138 000 elanikuga linnake, kus muu hulgas toodetakse ka väike­lennukeid. (Saabi tehases.)
Meie sihtkohaks oli Gamla Linköping – Vana Linköping – puitmajadest koosnev linnaosa, milles päeviti käibki vanaaegne elu. Sellesse linnaossa on kokku kogutud vanaaegsed linnamajad erinevatest paikkondades – need on lihtsalt „päästetud” pealetungiva kaasaja eest. Suur osa majadest on elumajad, kus oma ajastule vastavad kenad korras õued, töökojad, ametiasutused, tänavatel ajastule kohaselt riietatud daamid ja ametimehed, pillimehed ja sõidukid. Tänavad on kaetud munakivisillutisega. Linnaossa sissepääs ei maksa midagi, kuid raha võidakse küsida üksikute muuseumite külastamise eest.Ilm oli üsna külm – sooja vaid 12ºC. Kõik olime üsna ärapakitud.
Meie Toomase ja Teelega läksime esimesena kohe muuseumisse, mille nimi oli Fenomen­magasinet. Tegelikult oli see tehnikamuuseum, kus võis kõike näppida. Ja seda meile just vaja oligi. Eriti Teelele. Mida siis näpitud sai? Kõigepealt läks Teele kohe raskusi tõstma. Seal oli ühesuguse raskusega kotte võimalik kolme erineva plokk­süsteemiga tõsta ja võrrelda, millist viisi on kergeim – või üldse aru saada, et sellest, kuidas on plokid seatud, sõltub töö raskus. Aga ega siis Teele teadnud miks need kotid seal on. Tema tõmbas raske koti kergeima viisiga üles ja lasi kohe lahti, nii et raske kott suure kolksuga alla kukkus. Kõik – kaasa­arvatud tema ise – ehmatasid. See tegi ta õnneks edaspidi veidi ettevaatli­ku­maks. Siis sai ta erinevaid puust hammasrataste süsteeme vändata, kus ülekanne väiksest suuremani ja suuremast väiksema hammasrattani. Siis olid seal reas erineva pikkusega plasttorud, mille alumised otsad olid kinni ja millede ülemistele otstele kärbsepiitsa taolise lapatsiga peale lüües tekkisid erineva kõrgusega helid. Siis oli igasuguseid kõverikke klotse, mida omavahel kokku sobitada, et sümmeetrilist kujundit saada. Kõige rohkem huvi pakkusid tüdrukule magnetid, millega sai läbi klaasi erinevates karbikestes olevate materjalide ja asjakeste magnetile allumist proovida. Elektromagneti abil sai üles riputada nööriga laua külge kinnitatud polte ja vanaisa Toomasega koos sikutati mingi sangpommitaolise asja küljest mingit poldijuppi lahti nii, et Teele ei jõudnud üldse, aga Toomas hädavaevu.
Mingitele seinal asuvatele punastele nuppudele vajutades käivitusid klaasi taga oleva keemikutopise toas plahvatus ja katseklaasis reaktsioon, kus valge vedelik värvus punaseks. Klaasist anumas oli võimalik tekitada tsunamit ja ühel põrandal oleval plaadil võis panna seismograafi pliiatsi kopeerima enda tekitatud võnkeid. Koridoris olid ruumilised pildid, mis kõrvalt vaadates olid lihtsalt süsimustad, aga otse eest vaadates sirutusid piltidest välja rohelised ruumilised kujutised: tüdruk nätsumulliga, kavala kassi pea ja fotograafi aparaadi väljaulatuv teleskoop-objektiiv.
Teisel korrusel toppisid Toomas ja Teele selga polaarekspeditsioonil vajalikud joped ja läksid uurijate töötuppa, kus õhutemperatuur kümmekond kraadi alla nulli. Siis sai pikksilmaga vaadata jääkaru askeldamist polaaralal ja istuda lennukis kas piloodina või reisijana – kõik sai ära proovitud. Õhujoas sai nupuvajutusega lendama pandud lössis maakera. Kõige vahvama elamuse said nii Teele kui Toomas kõverpeegli juures, mille kõverusi nad ise tekitada said – ja nii muutus teele väga pisikeseks või kahepealiseks ja Toomas kole pikaks ja peenikeses, jalad mõlemas otsas. Selle peegli juurest oli neid edvistajaid päris raske ära kiskuda, aga teised olid hakanud juba muretsema, kuhu me nii kauaks jääme.
Olime seal olnud tublisti üle tunni. Vello ja Riina olid seni aedade vaatamisega juba kogu kompleksile tiiru peale teinud. Väljas läksime veel ühte kindlat aeda otsima, kus oli omapärane õhuke punutud hekk – teadsin seda eelmisest korrast, aga üllatusin, kui erinev oli kõik siis, kui puud põõsad olid raagus.
Kuna oli juba oldud ka ja kõhud tühjaks läinud, läksime koos ühte vanaaegsesse kohvikusse, mille Riina oli meile juba välja vaadanud. Vana-aegsetele taldrikutele serveeriti vana-aegseid suhkrukringleid ja ruumi nurgas seisis vana-aegne Saku-Läte – ämbri ja kraaniga, kuigi üldplaanilt oli sarnane kaasajast tuttavate aparaatidega.
Kui olime keha kinnitanud, siis teatas Vello, et kusagil sealsamas on veel üks vabaõhumuuseum, mille nimi Valla. Otsustasime ka sinna minna. Riina ja Teele läksid väikse rongiga, mis kurseeris Gamla Linköpingi ja ja selle teise muuseumi vahet. Meie Toomasega läksime Vello autoga. Jõudsime üsna korraga. Majad olid seal suuremad – rootsipunased valgete aknaraamidega. Seal olid reas tall, laut, tõldade muuseum ja vagunite muuseum. Väljas olid veel väikesed aedikud küülikutega ja erinevat tõugu kanadega. Teele tahtis esimesena asjana kohe ratsutada. Talle on seda vist varem võimaldatud. Seal oli mitu temaealist last, kes just kas lõpetasid sõitmist või alustasid. Vaba kiiver sai pähe topitud ja Riina tegi oma rahakoti rauad lahti. Teele pandi pruuni hobuse selga ja üks neiu juhtis hobust koos Teelega umbes 150-200 meetrise ringi hobusekopli aia äärt mööda sinna ja teed mööda tagasi. Kui Teelet oli siis eest ja tagant selle hobuse seljas pildistatud, selgus tõsiasi, et Teele oli hoopis tahtnud sõita valge hobusega. Pipil nimelt oli valge hobune (küll mustade täppidega) ja seda olime me kõik koos juba mitu päeva autoaknast otsinud. No siis paotas Riina jälle rahakotiraudu ja Teele pandi valge hobuse selga ja kordus seesama jalutamisring, aga see võidukas ratsaniku­ilme, mis tüdrukul ees oli, vajas jäädvustamist. See teine väike tüdruk, kes enne valge hobusega oli sõitnud – selgus, et tema oli tahtnud just tegelikult pruuniga sõita, nii, et nende peres oli sama lugu nagu meil, et esialgu sattus vale hobune.
Kuna ilm oli külm ja pisut sadas ja igas tallis, kuuris, depoos oli piletimüüjal käsi piklt välja sirutatud, siis otsustasime, et kusagile sisse ei lähe. Teele oli niigi juba peaaegu õnnelikuks tehtud.
Aga täitumata oli Teele kodust kaasa võetud unistus, mille täitumine oli reisile planeeritud. Nimelt pidi Teele saama endale Baby borni – st. vastsündinud beebi nuku, kes sööb ja pissib ja vist kakab ka. Esialgu meie Toomasega ei saanud tema soovist väga aru, sest Teele rääkis meie arvates Beebi Ponisi, aga eks me ka saime pikapeale valgustatuks. Juba paar õhtut oli Teele selle teema üles võtnud ja mida päev edasi, seda tungivamalt. Tundus et täna siis ongi see tähtis päev.
Linköping oli päris suur linn ja selle linna piiril suures kaubanduskeskuses läksid Riina ja Teele mänguasjapoodi. Meie Toomase ja Velloga käisime ka mingis poes, aga see on täiesti tähtsusetu fakt selle kõrval, et Riina ja Teele tulid tagasi Baby borniga. Teele oli kohe tundnud ära oma õige nuku nende kümnete või sadade hulgast, kes seal müügil olid. Nukuga oli kaasas pissipott, lutipudel, kaks lutti – üks magamiseks ja teine niisama mõnulemiseks, üks mähe, pudrupulber, kausike, lusikas ja väike ridikül kõige selle kraami kaasatassimiseks. Nüüd oli Teele juba täiesti õnnelikuks tehtud. Nukk võeti kohe karbist välja ja vanaisa Vello jäi nuku karpi katki lõikama. Autosse meil enam kraami ei mahtunud, aga karbi peal oli tita kasutamise instruktsioon.
Riina tegi meile Toomaga ekskursiooni IKEA keti kauplusesse, mis on Soomes ja Rootsis väga levinud koht kodusisustuse kaupade ostmiseks. Teele oma titega oli ka kaasas. IKEA kaupluste ülesehitus on vahva – põrandal on nooltega märgitud rada, mis kiira-käära läbib kõik kaupluse mõlemal korrusel asuvad osakonnad ja lõpuks enne kassa juurde jõudmist ka laod. Kõigil kauba­näidistel on kirjas numbrid kohaviidaga laos, kaasa saad võtta paberist mõõdulindi ja kaubakataloogi, mille pead kassa juures tagastama. Vahva pood ja vahvad asjad – modernsed mööblid, mis on just minu maitse järgi. Õnneks ei mahu ostud autosse, nii, et parem ei üritagi.
Teel ööbimispaika luges Teele oma titaga kaasas olnud kauba­kataloogi, kus näidatud, milliseid tarbeid sellisele titale veel on võimalik osta. Osava organi­seerijana ta juba teatas Tooma­sele, et too võiks talle sünni­päevaks nukuvankri kinkida. Ja Vello sai ülesande titale ujumis­trikoo osta.
Seekordne kämping, Spilhammars Camping Mariannelundis, oli eelmisest ilusamas kohas – kaljustes mägedes männimetsa all. Kämpingumaju ehk stuugasid on rohkem ja need näivad suuremad. Läheduses on väike järveke. Toomas leidis jalutades teelt suure teo – nagu meie viinamäetigu. Tegime pilti. Läksime kõik jalutama. Matkarada oli kaetud multšiga, mis ei lähe libedaks ja on pehme. Metsa all olid valmis mustikad. Järve kaldal on ainult väike ruum kõndimiseks, kalju laskub üsna järsult järve. Teele ei tahtnud jalutada, sest stuugas ootas tita. Endiselt oli jahe ja vihma hakkas ka sadama. Osa kämpijaid olid telkidega. Vaesekesed.
Stuugas sai tita esimest korda vett juua ja juba ta hakkas lekkima – kõik kohad olid vett täis – silmadest pressis välja ja mähe oli vettinud. Toomas luges enne instruktsioonist, et kui titat käest muljuda, siis vigiseb see tüütuseni, aga tegelikult hakkas ta hoopis nutma. Igal juhul oli see nukk öösel oma noore ema kõrval voodis, aga mis seisus voodi hommikul oli, seda ma ei tea.

Laupäev, 5. juuli - meie kolmas reisipäev.

Ärgates oli ilm nutune, aga selleks ajaks, kui hommikused toimetused tehtud said, olukord paranes. Nagu plaanis oli, siirdusime kohe hommikul Rootsi suurimasse loomaaeda Kolmårdenisse. Väiksemaid loomaaiakesi on siin ja seal linnade parkides, aga need on Kolmårdeniga võrreldes väga väikesed – mõne üksiku loomaliigiga või lastele koduloomad väntsutamiseks.
Selgus, et Kolmården asus üsna sealsamas lähedal, kuhu GPS oli meid eelmisel päeval eksitades juhatanud.
Esimesena otsustasime minna Safariparki – see on koht, kus loomad on vabalt neile ettenähtud territooriumil, mida läbib kiira-käära kulgev autotee, kus autodega sõitvad külastajad saavad loomi jälgida igast küljest ja neid pildistada. Esimene oli sõraliste ala – Skandinaavia mets. Seal olid hirved metskitsed ja põdrad. Ühelt alalt teisele pää­semiseks olid väravate süstee­mid nagu väike­sed lüüsid – neutraalsed alad. Järgmine ala oli Savann, kus rahulikult kõndisid kaelkirjakud, veidi kiiremini liigu­tasid ennast pühv­lid, gnuud ja seb­rad ja päris kep­seldes tormasid ringi mitut liiki väiksemad sõra­lised. Sõraliste hulgas olid ka sõra­lised linnud – jaanalinnud.
Kolmas ala oli Kõrgmäestik. Sealsed loomad – kaljukitsed ja hüäänid – asustasid juba märksa kaljusemat ala. Peale kolmandat ala olid juba veidi vingemad ühelt alalt teise pääsemise väravate süsteemid. Puhveralale sõitnud autosid ei lastud enne edasi, kui nende taha jäävad väravad olid suletud, alles siis avati edasipääsuks eesolevad väravad. Suurelt olid kirjas reeglid, et aknad ei tohi lahti olla, kui sisenetakse Karude ja huntide metsa ja sellele järgnevale lõvide alale. Sinnamaani olime lahtistest akendest pilte teinud. Kuna autod sõitsid pidevas rodus ja seisma jääda ei tohtinud, siis muidugi kannatas ka piltide kvaliteet. Mõned loomad jalutasid rahulikult üle sõidutee, mõned kiirendasid sammu. Igal pool sebisid ringi turvaautod – džiibid, mille esimesed kaitserauad olid pehmeks pols­terdatud. Karud olid üsna sõidutee lähedal, aga vanade kuuskede all, kus oli liiga hämar heade piltide tegemiseks ja ega nad siis paigal püsinud – kraapisid ja tuhnisid puude juurte all. Hunte meil ei õnnestunudki näha. Maastik oli üsna kaljumägine ja nad võisid peidus olla kas mäenuki taga või kusagil urus. Kõige tugevamini oli turvatud viies ala – Lõvide org. Lõvid lesisid üsna tee lähedal – nii lähedal, et päris raske pildistada. Pea­legi olid nad osaliselt teeäärsete puutüvede taga, nii, et pärast piltidelt vaadates oli ikka mõne lõvi pea või pepu puu taga peidus. Ja muidugi ei püsinud ka nemad paigal. Safari lõppedes tuli jälle läbida võimsad turva­väravad.
Kuna olime safarile siirdudes lunastanud 290 kroonised (Teelel 170 krooni) piletid, mis ettenähtud ka loomaaeda pääsuks, siis sõitsime parklasse. Parkla oli väga suur, aga hästi organiseeritud. Noored neiud jälgisid, kus parkimis-vahe täis sai ja panid kohe välja vastava märgi, et ilmaaegu ei peaks parkimiskohta otsima sealt, kus seda kindlasti pole.
Loomaaia väravast sisenemise järgi tuli hakata kohe mäkke ronima, sest loomaaed ongi väga mägisel alal. Osa ülesminemise teid on tunnelisse pandud eskalaatorid. Rohusööjad loomad on Kolmårdeni loomaaias paigutatud suurematele tarade või kivimüüridega piiratud aladele, osalt kaljude vahele jäävatele madalamatele avaratele territooriumitele nii, et mitme liigi isendid on ühel alal koos, sekka ka mõned sõbralikud linnud. Kiskjatel oli igal liigil omaette territoorium. Karu ja tema poegade
kodu oli kalju otsas, huntide kodu sanglepa-lodus, kus kõrval ka pisut kivist kaljut. Tiigritel oli suur aed, kus oli nii tasast maad kui ka sellist järsku kaljunõlva, mis võis ühtlasi piirde­aiaks olla. Tiigrite ala oli kujundatud indiapäraseks – nagu oleks seal inimasustuse jäljed, aga inimesed välja- või ärasöödud. Ka elevant oli oma avaras aias üksi ja vaatas igatsevalt elevandimaja taha, kus olid koos teised kaks noort elevanti, kes vaatamata avatud väravale “eesõuele” välja ei tulnud.Väga toredad olid erinevat liiki ahvid, kelle küllalt suurtes aedades olid neile turnimiseks kuivanud okslikud puud ja nad andsid päris toredat etendust. Mägigorillad olid oma avaras majas. Eriti jäid meelde ninasarvikud, kes kordamööda mõnuga inventeerisid kas enda või kellegi teise suurt väljaheitehunnikut.
Eraldi vaatamisväärsus oli delfiinide show Delfinaariumis. Etendus oli ikka nagu päris etendus – värvilised tuled peegel­dusid veelt küll roosalt, lillalt ja roheliselt. Vahepeal enne mingit huvitavat trikki lasti ruum päris hämaraks. Noored kalipsoüli­kondades neiud lasid delfiinidel ennast sõidutada, viskasid neile palli, mille del­fiinid tagasi viskasid ja andsid korraldusi muude trikkide tegemiseks. Loomaaias oli võimalik näha ka pingviinide showd, aga selle alguseni oli nii palju aega, et me ei jõudnud seda ära oodata. Väikesed pingviinid olid kalju peal hüljeste tiigi tagaservas ja ootasid oma etteaste algust.
Kui nüüd võrrelda Tallinna loomaaiaga, siis oli Kolmården tunduvalt liigivaesem – esinda­tud vaid suuremad loomad, aga tänu avarusele on iga liigi isendeid rohkem, karjad suuremad ja loomadel võimalus aktiivsemalt tegutseda ning seega ka publikul huvitavam vaadata. Väikestest loomadest olid Kolmårdenis esindatud surikaadid, kes oma kentsaka inimese moodi seismise ja istumisega erilist tähelepanu äratavad.
Loomaaias oli mõel­dud ka Teelele. Seal oli mitu laste meele­lahu­tuse kohta. World of Bamse, ehk Mõmmimaa oli koht, kus sai süüa ja iga­sugustes tornides turnida, mööda laudteed elektriautoga sõita, lasta liugu erinevatest torudest ja lõpuks oli ka madal helesinise veega bassein, kuhu sai elevandikujuliselt liumäelt lonti mööda sisse libiseda. Üks väike poiss kasutas juhust, kuni isa talle jäätist paberist välja kooris, libistas ennast vaikselt riietest välja, jättis riided vankri kõrvale maha ja… isa sai sellel porgandil viimasel minutil käest kinni.
Õnneks Teele seda basseini proovida ei tahtnud. Teda huvitas hoopis üks teine atraktsioon – karussell, kus kaks last said korraga ümber posti kiikuda-keerutada jäikade talade otsa kinnitatud autokummidel istudes. Sellel kiigul kiikusid vanemad lapsed, aga Teele hoidis neil silma peal ja nii kui karussell vabanes, tormas kohe ühele autokummile. Juhuslikult oli seal Teele läheduses passinud üks teine üsna samas kaalukategoorias tüdruk, kes tormas karusselli teise kummi poole. Pilt oli vahva – kaks mudilast tormavad karussellile ja samal hetkel käivitusid publiku hulgas kaks inimest, kes samasuguse kiiruga sinnasamasse tormasid – Teele vanaema Riina ja teise tüdruku vanaisa, kes, veendunud, et tüdrukud kindlalt kummil püsivad, hakkasid sõbralikus koostöös oma lastelastele hoogu lükkama. Tegelikult käivitus veel kolmaski grupp. Meie Velloga hüppasime püsti ja hakkasime – kes pildistama, kes filmima seda stiihiliselt sünkroonis tegutsemist.
Kui nüüd loomaaias käimisest jalad väsinud, oli paras aeg minna sõitma rippkabiinidega, mille nimi inglise keeles Cable-car ja rootsi keeles Linbana. Ühte kabiini me kõik ei mahtunud. Teele oli Riina-Velloga esimeses, meie Toomaga tagumises kabiinis. Väikesed ümarad vagonetikesed keerati peale meie sisenemist väljastpoolt lukku, et me lollusi ei teeks, ega loomasöödaks ei satuks. Ukse kohal oli pisut ilma aknata kohta ja põrandas üks võrguga kaetud osa, kust sai alla vaadata. Muidu tuli kogu ümbrust jälgida läbi tuhmiks kriibitud pleksiklaasist akende. Kaabeltee viis veidi üle safaripargi territooriumi, kuid seal ei olnud parasjagu kedagi näha, päris pikk sõit oli lihtsalt kaljuse metsa kohal, riivamisi oli näha ka mõnede loomade elualasid – otse kaabeltee all kalju peal hülgetiigi lähistel oli päris suur hulk pingviine – peaaegu sama palju, kui olime näinud enne tiigiserval. Tiigiäärsed vennikesed toimetasid kaugemal endiselt omal kohal. Ja kusagil nägime tegutsemas rebast. Tegelikult oligi see õhusõit rohkem jalgade puhkamine ja Rootsimaa kaljuse maastiku vaatamine kui loomade vaatlemine. Loomaaias veedetud aja keskel hakkas vihma sadama. Riietusime keepidesse, aga hiljem jäi sadu järele ja saime keebid – vihmavarjud ära panna. Vihma ajal ei saa ju pildistada – aparaadid saavad märjaks. Sellel keepidega sebimise hetkel vaatasin järsku üles ja nägin suurt karu meie kohal kaljul seismas ja meid jälgimas. See oli väga ilus pilt – tõeline elamus. Enne meil polnud õnnestunud teda sellises uhkuses pildile püüda. Nüüd saime ta “kätte”. Vello, kes filmis pisut allpool, oli näinud ka müravaid karupoegi, aga minul see ei õnnestunud.
Loomaaias einestasime – sõime pastasid.
Kolmårdeni loomaaia vastas on kohe teine tähtis koht – Tropicarium ehk troopikamaja – kuhu me ei saanud minemata jätta, kui me juba seal olime. Sinna tuli lunastada eraldi pilet. Kogu ekspositsioon asus hoones sees. Troopikamajas oli hulk akvaariume värviliste korallidega ja soolases vees elutsevate kaladega nende vahel. Üks suurim akvaarium oli basseini mõõtu haide akvaarium, sellest oli pisut väiksem raide oma. Alligaatoritel oli ka üsna suur ruum. Veel oli terve hulk väiksemaid torukujulisi akvaariume kaladele ja terraariume sisalike, gekode, konnade, krabide ja madude jaoks. Üks eriti tore koht oli troopiline ruum, kust kaudu külastajad said minna tualetti, aga olid oma teekonnal ühtlasi eksponaadiks troopilises metsas kus neid sai pildistada.
Loomaaiapäev oli meid päris ära väsitanud, sest päev kiskus juba õhtule ja olime peaaegu kogu aja jalul olnud, nii et autosse pääsemine oli nagu vabanemine.
Üsna meie koduteele jäi ca 126 000 elanikuga Norrköpingi linn. Otsustasime seal teha väikese peatuse, kuna tõenäoliselt me siia linna enam selle reisi ajal ei satu.
Üsna linna servas, Drottninggatani ääres, asub Karl IV Johanni park. See on kaunis park dekoratiivsete puudega – punane pöök, jalaka leina- ja püramiidvormid. Kenad pingid ja linna sümbolitega prügikastid purskkaevude ja Karl IV Johanni skulptuuri ümber. Kenad värvilised sümmeetrilised lillepeenraribad korralikult pöetud muruplatsidel. Pargi otsas on kaktuste aed, kus erineva suuruse ja värviga kaktustest on kujundatud kauneid mustreid. See aed rajatavat igal aastal uuesti.
Ilm kiskus vihmale. Käisime veel raekojaplatsil, kuigi imposantne raekojahoone ei ole vist enam kasutusel linnavalitsuse asukohana. Platsil kena väike purskkaev. Linna läbival jõel köidavad pilku kolm kõrgele purskavat fontääni.
Teeleke oli nii väsinud, et ei jõudnud enam kõndida. Riina, kui kõige väiksem võttis ta sülle. Tänavad olid praktiliselt inimtühjad – seda saime kogeda päris mitmel korral. Kas oli põhjus selles, et tegemist laupäeva õhtupoolikuga, või sellega, et oli jahe ja vihmane – kes seda teab.
Peatusime veel korraks ilusa kõrge kiriku juures – Mattiase kirik – Sveden kyrkan Norrköping – ehitatud aastal 1892, kuid tundus, et praegu on see kasutusel peamiselt kontserdimajana.
Vihma tuli juba üsna pidevalt, nii et pildistada sai vaid puu all seistes, või põuest – nii, et ei jäänud üle muud kui tagasi Söderköpingi kämpingusse. Teele oli väga väsinud ja jonniv. Aga olukord polnud päris lootusetu. Sõime toas võileibu ja jõime teed, ning kohe kotile magama. Ja jälle unejutt…

Piltidel on loomad, kelle poseerimine sai parimini jäädvustatud, Teele loomaaia trollide seltskonnas, ja pargi vaated on kõik Karl IV Johanni pargist