Selgus, et see, ligi 7000 elanikuga Vasa-aegne linnake, oli päris armas. Rootsis antakse linna nimetus alles 10 000 elanikuga asulatele, aga Söderköping on millegipärast erand. Seal oli 2 kanalit, millest suurema ja kaugema juures käis elu – oli kohvikuid ja palju rahvast jalutamas. Kanali kaldal oli puhkajaid. Ühe kala püüdva paari­kesega läks Teele tutvust sobitama. Oli üks päris huvitav metallskulptuur mehest, kes suure punnimisega liigutab mingit kangi, kus otsas hammasratas. Tagantjärgi on mul päris kahju, et ma seda ei jäädvustanud. Tegemist oli ikkagi kanali lüüsiavajaga. Ja lüüsist ei saanud ka ma siis veel aru, mida see endast kujutab, sest sel ajal, kui meie seal kanali ääres jalutasime, läbi lüüsi liikumist ei toimunud, kuid kanalikaldad olid igasuguseid veesõidukeid täis. Laevade küljes lehvivate lipukeste järgi otsustades oli seal paljudest Euroopa riikidest pärit veeturiste. Kanali äärest väljus pisirong linnaekskursioonile. Piletihind täiskas­vanuile oli 45 seki. Otsustasime sellega tiiru kaasa teha ja ei pidanud kahetsema. Kuna meie rootsi keelt ei osanud, saime rongijuhilt kaasa inglisekeelsed linna tutvustavad materjalid. Rootsikeelne jutt tuli valjukast. Meil, vanadel, oli päris huvitav – pead keerlesid siia-sinna. Teelekesel oli üsna igav – ta sättis ennast rongipingile pikutama. Kuna rongi pealt pildistamisest suurt midagi välja ei tulnud, läksime ja tegime selle ringi (või õigemini suurema osa sellest) jalgsi uuesti läbi. Mida siis meile Södeköpingis näidati?
Kõigepealt Göta kanalit. Sel ajal me veel ei teadnud sellest kanalist midagi, aga hiljem ristus meie tee sellega korduvalt. Kanal on rajatud ajavahemikul 1810 – 1832 krahv Baltazar von Plateni poolt, kes oli ühtlasi ka mereväeohvitser. Ta kasutas selle kaevamisel ligi 60 000 meest, kellest enamus olid sõdurid. Kanali pikkuseks Mem’ist kuni Sjötorpini on ligi 190 km, millest tegelikult kaevatud on vaid 90 km. Kanalil on 58 lüüsi, 35 silda ja 2 akvedukti.
Akvedukt on entsüklopeedia andmetel lahtine või kaetud veejuhe, kitsamas tähenduses sillataoline kaaristu, mis kannab üht või mitut (üksteise kohal asetsevat) veekanalit. Vähemalt ühte akveduktidest võiks selle tõelist nime teadmata kirjeldada kui kanali alt läbiminevat teetunnelit.
Järgmised meile näidatud objektid olid raekoja plats 1777. aastal ehitatud raekojaga, millel kellatorn.
Kaks igipõlist koolihoonet, millest üks, vanim mainitud koolihoonetest Söderköpingis, pärit juba 16. sajandist.
13. sajandist pärit punane Püha Laurentiuse kirik ja selle kõrval olev 50 meetri kõrgune 4-tonnise kellaga puidust kellatorn, mis ehitatud 1500ndate lõpul.
1235. aastal Söderköpingisse asunud frantsiskaani munkade poolt rajatud Drothemi klooster, mis tegutses 300 aastat. Drothemi kirik on 13. sajandist, kuid arheoloogilised väljakaevamised näitavad, et kirik oli siin juba kaua aega varem.
Roheline raamatukoguhoone, mis ehitatud 1815. aastal ja töötab siiani raamatukoguna.
Katarina kuju – see oli Kuningas Ericuga abiellunud neiu. Oma testamendis kirjutas ta, et jätab kloostrisse minnes Söderköpingi linna oma õele Benedictale.
Söderköpingi ürdiaed – taimeaed vanade kloostrihoonete juures.
Söderköpings Brunn – moodne spa hotel, mis ehitatud 18 sajandil. Inimesed tulid sinna jooma Püha Ragnhildi allika vett. 1842. aastal alustas dr. Olof Lagsberg siin külma veega ravimist.
Spa kirik on pärit 19. sajandist ja siiani kasutusel abielude registreerimiseks suviti.
Spa haigla on pärit samuti 19. sajandist ja seda kasutati haiglana kuni 1976. aastani.
Storån – vana kanal – ei näe praegu kuigi suur välja, kuid 13. kuni 16. sajandini olevat see olnud 50 meetrit lai (mida küll ümbritsevid tänavaid vaadates võiks trükiveaks pidada) ja 3 meetrit sügav, nii, et seda mööda sai purjetada üles raekoja platsi äärde välja. Praegu viib üle selle vana kanali 8 silda.
Ja lõpuks saabus väike rongike kirja järgi Rootsi suurima ja kuulsaima jäätise-restorani Smultonslätteti juurde, kus kirjasõna järgi on igal suvel 150 000 kuni 200 000 külastajat. Meie arusaamist mööda oli see üks tavaline jäätisemüügiputka 2 müügiavaga. Nurga taha ulatus veel veidi valge aiamööbliga suvekohvikut. Jäätised olime me ostnud sealt juba enne, kui koha kuulsusest teada saime – ajal, kui ootasime rongisõidu algust. Aga võib-olla oli nurga taga peidus lõviosa sellest asutusest?
Tulnud rongilt maha kiirustasime kohe tagasi linna, et huvitavatest kohtadest pilte teha. Esmalt kõige meeldejäävam asi kellatorn, lõpuks kloostri linnaosa, mis jäi meie kämpingule väga lähedale. Teeleke oli tüdinud, sest vaatamisväärsused ei olnud temapärased. Linnaväljakul skulptuuri ümbritseva purskkaevu äärel jooksmine oli hoopis vahvam. Lasimegi seda tal teha – Toomase valve all. Teised pildistasid seni kirikuaeda, parki, madalaid vanu maju, kaunistatud majade fassaade ja mida iganes. Teelegi tahtis väga pilti teha, ja sai tallegi aparaat antud, pildid tulid väga argised, kes seljaga, kellel silmad kinni. Tüdruk oli hirmus ülmeelik ja sõnakuulmatu, lõpuks selgus ka põhjus, aga see oli likvideeritav. Meie ringkäigu ajal oli linn juba praktiliselt inimtühi, kohati tundsimegi ennast nagu ainsad inimesed sel­les linnas. Rootsis ollakse õhtuti kodus, või suveti puh­kusel ära.
Kämpingusse jõudnud, läks lahti lihagrillimiseks – see osutus üsna vaevaliseks, sest oli tuul ja ei saanud aru, kuidas ühekordsetel grillidel söed süttisid. Grillisime ära kogu liha, mis selleks otstarbeks kaasas oli, sest külmiku sisse ja välja lülimine peatuskohtades, et see auto akut tühjaks ei tõmbaks, ei pruukinud liha säilimisele hästi mõjuda. Ülejäänud toiduasjade pärast ei olnud põhjust väga muretseda.
Kui juba hämarduma hakkas läksime veel kõndima oma kämpingu ümbrusesse. Veski juurest oli kena vaade kogu kämpingule. Mäe nõlval niidetud murul kooserdas ringi üksik siil, kes ei teinud väljagi inimeste lähedusest – tegin temast portreevõtteid. Teele, kes vajas veel õhtust tualettisaatmist, läks pidžaama väel siilikesega kohtuma.
Ja oligi päev läbi – kõik jälle väsinud, Teele juba magamiskohad ära jaganud, nii, et tema ikka “riiulil”. Enne magamajäämist luges Riina kogu kollektiivile jälle Madlikese raamatut ette. Päev oli olnud soe, aga õhtul hakkas kergelt udutama ja öösel sadas vihma.

Ülalolevad pildid on Söderköpingist:
vana kanali äärne maastik kaljuseinaga, kanal ise,
- jutus mainitud kirik kellatorniga ja vanad madalad kloostriaegsed majad