Laev jõudis Helsingisse ca 2,5 tunniga.
Võtsime kohe suuna Turu poole, kust kell 21 pidi väljuma laev Stockholmi. Turu nimi on soome keeles Turku ja rootsi keeles Åbo.

Esimese vahepeatuse jalgade sirutamiseks tegime pisut enne poolt teed 75 km kaugusel Helsinkist ja 90 km enne Turut, väikeses kohas Nummi-Pusulas, kuhu on kasvuhoonetesse rajatud suur vanavara või antiikvara kauplus KASVI­HUONE­ILMIÖ. (ise nimetavad nad ennast ka DIVERSSIKAUPPA EP ky, vaata www.kasvihuoneilmio.fi). Müügilolevatest kaupadest tegime palju pilte. Sealt oleks oma lossi juurde saanud osta valvava lõvipaari või elevandi või sillakese. Vana ülemkelneri või noore lakei. Talutaresse vana koiaukudega, paari sajandi vanust mööblit – kappe, laudu, toole, aga ka Hiinas valmistatud peente nikerdatud ja pöörlevate sahtlitega kappe. Tsaariaegseid ja vanemaid mööbli­tükke ja nõusid. Aia tarbeks võis leida kõike – metallist, malmist, puidust, savist ja betoonist. Koerte ja kasside jaoks söökla. Näppudesse sõrmuseid ja lõikamiseks vanaaegseid pabernukke. Igasuguste raamidega peegleid ja seinakaunistusteks pilte ja aiaskulptuure. Igasuguseid valgusteid ja vaipu. Ühesõnaga kõike. Lõpuks oli seal ka kohvik, selle sama müüdava kauba hulgas olevate laudade-toolidega lühtrite all.

Kuna päev oli pikk ja laevani aega palju, plaanisid Riina-Vello järgmiseks peatuseks Naantali, mis tegelikult asus Turust kaugemal, aga pidi olema väga armas linnake, mida meile oleks tore näidata.
Naantalis asub ka Muumimaa (sinna me ei läinud) ja üle lahe paistab Kultaranta loss (Kuldrannake?) – Soome presidendi suveresidents. Kuna tornis lehvis Soome lipp, siis oligi president parasjagu seal. Mere kaldal olevatel tänavatel on kenad puust majakesed, rannal sadamakaide ääres hulganisti purjekaid ja merepaate, - kaatreid. Kaldal väikesed kohvikud. Teele tegi Riinaga koos sõidu väikese turistide rongikesega. Jalutasime mereäärsel tänaval ja pildistasime kenasid maju-aiakesi. Ka Muumimaa kontor on kenas valges puumajakeses. Käisime veel Karl IV Gustavi ajal rajatud kirikus. Kiriku juures oli mälestusmärk sealsele kunagisele kloostrikirjutajale – rootsi vanimale tõlkijale Jǿnasele (1400-ndatel) – kes oli ümber kirjutanud ladinakeelseid tekste rootsi keelde.
Veel oli kaldaäärsele kaljule kinnitatud mälestustahvel selle kohta, et 1885. aasta 7. juulil on Vene tsaar Alexander III koos naise Maria ja poja Nikolaiga, kellest sai hiljem tsaar Nikolai II, maabunud Naantalis.
Lõunastasime söögikohas mille nimi Luostarin puutarha – (Kloostri park)– päris mõnus kohake – väli-söögikoht, mis taimedesse uppunud.

Edasi läksime tagasi – Turusse. Et laeva väljumiseni ikka aega palju, tegime ka Turus ekskursiooni. Käisime Turu piiskopilossi juures, selle sisehoovis, kuid aeg oli juba nii hiline (ca 18.00), et lossi sisse enam ei lastud, ainult lossi poekesest sai osta raamatukese, kust võib lugeda, et Turu loss on tänu oma strateegiliseliselt tähtsale asukohale mänginud olulist rolli Skandinaavia ajaloos. See on ehitatud 1280. aastal, kui Karl Gustavsson oli Soome kuberner. Seal on peatunud kuningad Magnus Erikkon (1347 ja 1351), Gustav Vasa (1530 ja 1555) ning paljud teised kõrgete tiitlitega tegelased. Loss on saanud aegade jooksul mitmetes lahingutes kannatada, kuid ikka ja jälle väikeste muudatustega üles ehitatud. Alates aastast 1881 on loss sisustatud muuseumina ning on üks suurimaid muuseume Soomes.
Käisime ka punastest kividest Turu toomkirikus, mis on üle 700 aasta vana, asutatud juba siis, kui Turust sai piirkonna tähtsaim kaubanduskeskus. Kirikut on aegade jooksul korduvalt ümber ehitatud ja laiendatud. Praegu on kirik sellises seisus, millisesse ta viidi 1830. aastal pärast Turu 1827. aasta suurt tulekahju, kui hävis peaaegu kogu linn ja 1979. aasta remondi käigus varustati kirik kaasaegse tehnikaga. Väga pilkupüüdvad olid kirikuakende vitraažid.

Sadamasse jõudsime väga varakult, aga mitte esimesena. Oodata tuli enne päris pikalt, kui laev üldse sadamasse sisse sõitis. Ootajate hulgas oli terve hulk igasuguseid autodega koeri (neist suur osa Venemaalt), enamasti paarikaupa, sest Stockholmis oli tulemas suur rahvusvaheline koertenäitus. Lisaks oli laevalepääsu ootamas terve hulk vanu Ameerika “panne” – 1950-1960ndate sõidukeid - nii kabrio­lette kui ka katusega variante stiilsete, tollesse aega sobivate, seltskondadega.

Laev Isabella saabus sadamasse umbes tund enne väljumisaega. Kui laev sisse sõitis, oli sillal kobaras ootamas oma 50 kuni 100 ühevärvilistes turvavestides meest-naist. Tunni aja jooksul, mille järel laev uuesti väljub, toimub kogu laeva koristamine, liiklusreguleerijad juhatavad laevalt välja saabunud autod ja peale reisile minevad. Esimesena lastakse laeva kaubaautod, mis toovad varustust laeva kauplustele ja köögile, seejärel reisijad. Seni, kuni kajutite koris­tamine lõppenud ei ole, ei lasta ka reisijaid fuajeedest kaugemale, nii et väljumise eel on rahvas kõikjal troppis.

Esimene enda lolluse ilming. Kodus kotte pakkides ei saanud läbi mõeldud oma vajadused. Kotid pakkisime nii, nagu oleks iga kord vaja kämpingusse minna ja kogu kraam kaasa võtta. Laevale aga pole vaja kaasa võtta riideid, käterätte – ainult ööriided ja hamba­harjad. Nende kättesaamiseks aga tuli kogu pakiruum tühjaks laadida, sest vastavalt Murphy seadustele asuvad kõige vajalikumad asjad alati kõige alumises kohvris. Pagasit on meil tõesti palju – nii, et midagi juurde osta oleks tõesti patt. Meil on kaasas külmik ja sööki, igaühel linad ja riideid soojaks ja külme­maks ilmaks. Hiljem selgus, et kõike läks vaja, sest ei olnud ikka väga suvine suvi.

Laeval panime oma vähesed asjad kajutisse ja läksime sööma. Meie söögilaud paiknes vastu laeva esiakent. Teele, nagu ikka, väikese isuga, ei püsinud laua ääres, aga mängis meelsasti akna ääres tooli all ja peal, ning vaatas välja. Aknast avanev panoraam oli ilus.
Kuna reisidel Turu ja Stockholmi vahel keegi laevade konverentsiruume siht­otstarbeliselt tõenäoliselt ei kasuta, siis olid need kohandatud laste mängu­tuba­deks. Ühes toas näidati vahepeal nukuteatrit – lapsed istusid maas patjadel, teise tuli tsirkus – kloun assistendiga (venekeelsed). Ühes suures ruumis oli lastele hüppa­miseks suur batuut, kus Teele ei pääsenud löögile – teised lapsed olevat ta välja trüginud. Pärast sööki viisime Teele siis konverentsiruumidesse, kus nukuteater kohe-kohe lõppes ja tsirkus oli algamas. Meie – vanad – olime kordamööda Teelet valvamas – ülejäänud käisid mujal ringi. Teelele meeldis väga kajutis ülemisel riiulil olla. Kui ta ära väsis, teatas kohe vanaema Riinale, et tahab minna “kappi” riiulile magama. Vahepeal oli Teele astunud oma sokkidega duširuumis vee sisse ja sokid märjaks teinud. Kuna kõik riided olid jäetud autotekile autosse, läksime laevapoest Teelele uusi sokke ostma. Ikka ei saa ilma ostudeta. Läksid käiku ka kaasavõetud niit ja nõel – parandasin Teele kaisukaru selja ära, sest sisikond kippus vähehaaval kasukat hülgama. Käisin duši all ja läksime Toomaga jalutama. Vello oli väsinud nagu nott – ikkagi pikk sõit ja tema osa kõige koormavam. Nende pere jäi kajutisse ennast magama sättima. Riina luges Teelele Astrid Lindgreni Madlikese raamatut ette. Ilus soe õhtu oli. Istusime Toomaga laevatekil, vaatasime merd ja koerajalutajaid. Sellel laeval ei olnud koertele pandud pissiposti, mistõttu tõsteti jalga päästevestide kastide – istmete – ääres. Kuna aga tõenäoliselt olid koerad päris soodsad reisijad, siis lasid laevamehed iga teatud aja tagant laevateki voolikutest veega üle. Seega oli vaatamata soojale ja ilusale õhtule laevatekk pidevalt märg. Istusime päris kaua – saarekesi jäi küll vähemaks, aga lõppu ei tulnudki. Pärast kaardilt vaatasin, et Ahvenamaani on kogu tee ümbritsetud suurematest ja väiksematest saarekestest.