Reede, 4. juuli - meie teine reisipäev.
Laev jõudis Stockholmi kell 6.30 Rootsi aja järgi. Mehed keerasid kellad õigeks, nii, et kogu edasine jutt on ainult rootsi kellaaegadest. Laev Isabella oli vist üsna vana laev, sest äratusteate andis järsult lahtitõmmatud kajutiuksest korraks sissepistetav pilusilmne pea. Kuna olin ise unine ei saanudki aru, kas seda tehti ühes või mitmes keeles. Pigem vist ainult ühes, sest Rootsis nagu peale rootsi keele muid keeli ei tunnistata. Igal juhul olime meie, vanad, selle peale ärkvel. Kobisime oma väheste kodinate ja magava Teelega, kellel oli kõige rohkem asju, auto peale. Hommikusöögiks oli aeg liiga varane.
Sõitsime joonelt kohe Stockholmist välja. Mõnekümne kilo­meetri pärast oli tee ääres söögikoht,mis paiknes kiirtee kohal asetseval sillal. Kahjuks oli seal söökla alles suletud ja koh­vikus, mis oli äsja avatud (8.00) väga palju rahvast, nii, et otsustasime edasi sõita ja vaadata uue koha einestamiseks, mis siis ka õnnestus. Einestasime õues, sest Teele magas autos ja autouksed hoidsime lahti, et kui ta ärkab, siis oleks kuulda. Aga ta ei ärganud veel nii peagi. Söögiplatsi juures oli ühele suurele kivirünkale kasvanud mänd, mida oli vaja juba selle pärast pildistada, et oli täiesti üllatav, kuidas sedasi kasvav puu püsti püsib, kui juured vaid kivi pinnal looklevad.
Edasi võtsime suuna Norrköpingile ja sealt edasi Arkösundile. Vellol oli abimeheks uus GPS (rootsi-eestlaste ja rootsi-soom­laste keeli NAVIGAATOR), mis meie endise telediktori ja praeguse Kuressaare linnapea Urve Tiiduse häälega juhatas, kuhu sõita. Siiani oli meie “giid” meid Vello sisestatud aad­resside järgi kenasti juhendanud, aga nüüd tuli esimene aps. GPS juhatas meid Arkösundi poole läbi lahe. Seal võis olla küll laevaga lahe ülesaamise võimalus, aga meile see ei sobinud. Sõitsime piki lahesopi põhjakallast kulgevat kitsast teed. Sellel kitsal teel olid meile varem vastu tulnud väikese vahega kaks kiirabi autot. Lõpuks seisiski ühel teeristil ka politseiauto, ning paar šokolaadikarva politseinikut seiskasid liikluse seniks, kuni pamper ühe autovrakiga kurvist välja oli sõitnud. Tee vabanedes ja sõitu jätkates nägime teeäärses graniitkivises kraavis kägardunud motikat. Ümbrus oli kena. Pisut edasi sellest kohast tegime peatuse, pildistasime kena vaadet lahele ja veel liuglevaid luikesid. Riina ja Vello otsisid kaldal auguga kive. Teel olime näinud mitmel pool kõrvuti täiesti kollaseid rapsipõlde ja mingeid helesiniseid põlde, mis kaugelt mõjusid nagu veekogu ja mida hiljem muudes piirkondades ei õnnestunud kogu reisi vältel näha. Sinised, kollased ja rohelised väljad koos andsid väga vahva pildi loodusest. Tegime peatuse, et vaadata, millega on tegemist. Ei olnud lina, ega ka rukkililled, mida hiljem nägime laiguti kasvamas viljapõldude sees. Sellel taimel oli õis kellukakujuline, ja Riina võttis ühe taime määramiseks kaasa.
Teele ärkas kell 10.15. Selle aja peale olime me juba aru saanud kuhu “giid” meid oli juhatanud ja asunud tagasisuunale. Teisel pool lahte läksime ühe kämpingu (Arkö camp) teritooriumil asuvasse randa, et pisut nautida ilusat suvist ilma. Käisime ka vees – enamus üleni. Ka Teele. Päevitasime. Teele üritas pisut mängida liivahunnikus, aga enam sobis talle pisikestest kividest mosaiigi ehitamine Riina kõhule. Kuna Teele ei olnud hommikust söönud, siis päevi­tamine pikalt ei kestnud. Kell 13.15 tegime väikese piknik-lõuna auto juures parklas, mis asus kalju all murusel platsil. Kalju peal kasvas mustikamets ja Vello tõi sealt Teelele mustikaid. Meie lähedal oli üks väike stuuga (kämpingu-majake), mille ees istus rannatoolis väga napilt kaetud tugevasti tätoveeritud ülakehaga mees. Sellelt oligi Riina küsimas käinud, kas ka meie võime kämpingu randa kasutada. Nüüd piknikutekil istudes ja toitu manustades läks jutt kuidagi jookidele ja “verisele Maryle”, mis pidi koosnema tomatimahlast ja viinast ja piprast, mille peale Teele tuli välja tarkusega, et kui juua tomatimahla viina ja pipraga, siis sellest tulevadki tätoveeringud.
Suvitamiselt sõitsime oma esimesse kämpingusse väikeses Södrköpingi linnakes. See oli meie reisil ainus kämping mis asus linnas sees ja mille kõrval polnud veekogu. Selle eest oli aga otse stuuga vastas mägi, mille otsas tuuleveski ja kus mäenõlval uitas õhtul ringi siil. Oli veel teisigi elukaid – linnalinnud varblased ja hakid on igal pool ootamas palukesi, mida sööjatel ikka maha poetub.
Stuugas oli 4 voodikohta (2 nari), laud 4 tooliga, väike pliit, kohvimasin ja nõud neljale, kanister vee toomiseks, lisaks kauss nõude transportimiseks koos nõudepesuvahendi ja –harjaga ning põrandahari ja kühvel. Ei olnud seinal ühtki riidenagi, ega peeglit. Õues majakese ees oli aialaud pinkidega kahel pool. Nõude pesemiseks tuleb mustad nõud kööki viia, seal pesta ja tagasi tuua, ning riiulitesse asetada. Tualett ja dušš olid samuti ühes kaugemas suuremas majas, köögi ja pesupesemise, -triikimise ruumi juures.
Majutusime, vahetasime riideid, tegime väikese võileivasöömise ja siis läksime linnaekskurioonile.

Piltidel on: kivil kasvav puu, armas sinine põld, Teele mosaiik ja purskkaev inimtühja Söderköpingi linnaväljakul.

Selgus, et see, ligi 7000 elanikuga Vasa-aegne linnake, oli päris armas. Rootsis antakse linna nimetus alles 10 000 elanikuga asulatele, aga Söderköping on millegipärast erand. Seal oli 2 kanalit, millest suurema ja kaugema juures käis elu – oli kohvikuid ja palju rahvast jalutamas. Kanali kaldal oli puhkajaid. Ühe kala püüdva paari­kesega läks Teele tutvust sobitama. Oli üks päris huvitav metallskulptuur mehest, kes suure punnimisega liigutab mingit kangi, kus otsas hammasratas. Tagantjärgi on mul päris kahju, et ma seda ei jäädvustanud. Tegemist oli ikkagi kanali lüüsiavajaga. Ja lüüsist ei saanud ka ma siis veel aru, mida see endast kujutab, sest sel ajal, kui meie seal kanali ääres jalutasime, läbi lüüsi liikumist ei toimunud, kuid kanalikaldad olid igasuguseid veesõidukeid täis. Laevade küljes lehvivate lipukeste järgi otsustades oli seal paljudest Euroopa riikidest pärit veeturiste. Kanali äärest väljus pisirong linnaekskursioonile. Piletihind täiskas­vanuile oli 45 seki. Otsustasime sellega tiiru kaasa teha ja ei pidanud kahetsema. Kuna meie rootsi keelt ei osanud, saime rongijuhilt kaasa inglisekeelsed linna tutvustavad materjalid. Rootsikeelne jutt tuli valjukast. Meil, vanadel, oli päris huvitav – pead keerlesid siia-sinna. Teelekesel oli üsna igav – ta sättis ennast rongipingile pikutama. Kuna rongi pealt pildistamisest suurt midagi välja ei tulnud, läksime ja tegime selle ringi (või õigemini suurema osa sellest) jalgsi uuesti läbi. Mida siis meile Södeköpingis näidati?
Kõigepealt Göta kanalit. Sel ajal me veel ei teadnud sellest kanalist midagi, aga hiljem ristus meie tee sellega korduvalt. Kanal on rajatud ajavahemikul 1810 – 1832 krahv Baltazar von Plateni poolt, kes oli ühtlasi ka mereväeohvitser. Ta kasutas selle kaevamisel ligi 60 000 meest, kellest enamus olid sõdurid. Kanali pikkuseks Mem’ist kuni Sjötorpini on ligi 190 km, millest tegelikult kaevatud on vaid 90 km. Kanalil on 58 lüüsi, 35 silda ja 2 akvedukti.
Akvedukt on entsüklopeedia andmetel lahtine või kaetud veejuhe, kitsamas tähenduses sillataoline kaaristu, mis kannab üht või mitut (üksteise kohal asetsevat) veekanalit. Vähemalt ühte akveduktidest võiks selle tõelist nime teadmata kirjeldada kui kanali alt läbiminevat teetunnelit.
Järgmised meile näidatud objektid olid raekoja plats 1777. aastal ehitatud raekojaga, millel kellatorn.
Kaks igipõlist koolihoonet, millest üks, vanim mainitud koolihoonetest Söderköpingis, pärit juba 16. sajandist.
13. sajandist pärit punane Püha Laurentiuse kirik ja selle kõrval olev 50 meetri kõrgune 4-tonnise kellaga puidust kellatorn, mis ehitatud 1500ndate lõpul.
1235. aastal Söderköpingisse asunud frantsiskaani munkade poolt rajatud Drothemi klooster, mis tegutses 300 aastat. Drothemi kirik on 13. sajandist, kuid arheoloogilised väljakaevamised näitavad, et kirik oli siin juba kaua aega varem.
Roheline raamatukoguhoone, mis ehitatud 1815. aastal ja töötab siiani raamatukoguna.
Katarina kuju – see oli Kuningas Ericuga abiellunud neiu. Oma testamendis kirjutas ta, et jätab kloostrisse minnes Söderköpingi linna oma õele Benedictale.
Söderköpingi ürdiaed – taimeaed vanade kloostrihoonete juures.
Söderköpings Brunn – moodne spa hotel, mis ehitatud 18 sajandil. Inimesed tulid sinna jooma Püha Ragnhildi allika vett. 1842. aastal alustas dr. Olof Lagsberg siin külma veega ravimist.
Spa kirik on pärit 19. sajandist ja siiani kasutusel abielude registreerimiseks suviti.
Spa haigla on pärit samuti 19. sajandist ja seda kasutati haiglana kuni 1976. aastani.
Storån – vana kanal – ei näe praegu kuigi suur välja, kuid 13. kuni 16. sajandini olevat see olnud 50 meetrit lai (mida küll ümbritsevid tänavaid vaadates võiks trükiveaks pidada) ja 3 meetrit sügav, nii, et seda mööda sai purjetada üles raekoja platsi äärde välja. Praegu viib üle selle vana kanali 8 silda.
Ja lõpuks saabus väike rongike kirja järgi Rootsi suurima ja kuulsaima jäätise-restorani Smultonslätteti juurde, kus kirjasõna järgi on igal suvel 150 000 kuni 200 000 külastajat. Meie arusaamist mööda oli see üks tavaline jäätisemüügiputka 2 müügiavaga. Nurga taha ulatus veel veidi valge aiamööbliga suvekohvikut. Jäätised olime me ostnud sealt juba enne, kui koha kuulsusest teada saime – ajal, kui ootasime rongisõidu algust. Aga võib-olla oli nurga taga peidus lõviosa sellest asutusest?
Tulnud rongilt maha kiirustasime kohe tagasi linna, et huvitavatest kohtadest pilte teha. Esmalt kõige meeldejäävam asi kellatorn, lõpuks kloostri linnaosa, mis jäi meie kämpingule väga lähedale. Teeleke oli tüdinud, sest vaatamisväärsused ei olnud temapärased. Linnaväljakul skulptuuri ümbritseva purskkaevu äärel jooksmine oli hoopis vahvam. Lasimegi seda tal teha – Toomase valve all. Teised pildistasid seni kirikuaeda, parki, madalaid vanu maju, kaunistatud majade fassaade ja mida iganes. Teelegi tahtis väga pilti teha, ja sai tallegi aparaat antud, pildid tulid väga argised, kes seljaga, kellel silmad kinni. Tüdruk oli hirmus ülmeelik ja sõnakuulmatu, lõpuks selgus ka põhjus, aga see oli likvideeritav. Meie ringkäigu ajal oli linn juba praktiliselt inimtühi, kohati tundsimegi ennast nagu ainsad inimesed sel­les linnas. Rootsis ollakse õhtuti kodus, või suveti puh­kusel ära.
Kämpingusse jõudnud, läks lahti lihagrillimiseks – see osutus üsna vaevaliseks, sest oli tuul ja ei saanud aru, kuidas ühekordsetel grillidel söed süttisid. Grillisime ära kogu liha, mis selleks otstarbeks kaasas oli, sest külmiku sisse ja välja lülimine peatuskohtades, et see auto akut tühjaks ei tõmbaks, ei pruukinud liha säilimisele hästi mõjuda. Ülejäänud toiduasjade pärast ei olnud põhjust väga muretseda.
Kui juba hämarduma hakkas läksime veel kõndima oma kämpingu ümbrusesse. Veski juurest oli kena vaade kogu kämpingule. Mäe nõlval niidetud murul kooserdas ringi üksik siil, kes ei teinud väljagi inimeste lähedusest – tegin temast portreevõtteid. Teele, kes vajas veel õhtust tualettisaatmist, läks pidžaama väel siilikesega kohtuma.
Ja oligi päev läbi – kõik jälle väsinud, Teele juba magamiskohad ära jaganud, nii, et tema ikka “riiulil”. Enne magamajäämist luges Riina kogu kollektiivile jälle Madlikese raamatut ette. Päev oli olnud soe, aga õhtul hakkas kergelt udutama ja öösel sadas vihma.

Ülalolevad pildid on Söderköpingist:
vana kanali äärne maastik kaljuseinaga, kanal ise,
- jutus mainitud kirik kellatorniga ja vanad madalad kloostriaegsed majad

Mõni sõna piltidel olevast: Kenad majad on Naantani kaldaäärsl tänaval - teisel pool tänavat on meri. Kirikuaken on pildistatud Turu kirikus. Loss on Turu loss. Ülejäänud pildid on illustreerimaks Kasvihuoneilmiös müügil olev kauba mitmekesisust.

Laev jõudis Helsingisse ca 2,5 tunniga.
Võtsime kohe suuna Turu poole, kust kell 21 pidi väljuma laev Stockholmi. Turu nimi on soome keeles Turku ja rootsi keeles Åbo.

Esimese vahepeatuse jalgade sirutamiseks tegime pisut enne poolt teed 75 km kaugusel Helsinkist ja 90 km enne Turut, väikeses kohas Nummi-Pusulas, kuhu on kasvuhoonetesse rajatud suur vanavara või antiikvara kauplus KASVI­HUONE­ILMIÖ. (ise nimetavad nad ennast ka DIVERSSIKAUPPA EP ky, vaata www.kasvihuoneilmio.fi). Müügilolevatest kaupadest tegime palju pilte. Sealt oleks oma lossi juurde saanud osta valvava lõvipaari või elevandi või sillakese. Vana ülemkelneri või noore lakei. Talutaresse vana koiaukudega, paari sajandi vanust mööblit – kappe, laudu, toole, aga ka Hiinas valmistatud peente nikerdatud ja pöörlevate sahtlitega kappe. Tsaariaegseid ja vanemaid mööbli­tükke ja nõusid. Aia tarbeks võis leida kõike – metallist, malmist, puidust, savist ja betoonist. Koerte ja kasside jaoks söökla. Näppudesse sõrmuseid ja lõikamiseks vanaaegseid pabernukke. Igasuguste raamidega peegleid ja seinakaunistusteks pilte ja aiaskulptuure. Igasuguseid valgusteid ja vaipu. Ühesõnaga kõike. Lõpuks oli seal ka kohvik, selle sama müüdava kauba hulgas olevate laudade-toolidega lühtrite all.

Kuna päev oli pikk ja laevani aega palju, plaanisid Riina-Vello järgmiseks peatuseks Naantali, mis tegelikult asus Turust kaugemal, aga pidi olema väga armas linnake, mida meile oleks tore näidata.
Naantalis asub ka Muumimaa (sinna me ei läinud) ja üle lahe paistab Kultaranta loss (Kuldrannake?) – Soome presidendi suveresidents. Kuna tornis lehvis Soome lipp, siis oligi president parasjagu seal. Mere kaldal olevatel tänavatel on kenad puust majakesed, rannal sadamakaide ääres hulganisti purjekaid ja merepaate, - kaatreid. Kaldal väikesed kohvikud. Teele tegi Riinaga koos sõidu väikese turistide rongikesega. Jalutasime mereäärsel tänaval ja pildistasime kenasid maju-aiakesi. Ka Muumimaa kontor on kenas valges puumajakeses. Käisime veel Karl IV Gustavi ajal rajatud kirikus. Kiriku juures oli mälestusmärk sealsele kunagisele kloostrikirjutajale – rootsi vanimale tõlkijale Jǿnasele (1400-ndatel) – kes oli ümber kirjutanud ladinakeelseid tekste rootsi keelde.
Veel oli kaldaäärsele kaljule kinnitatud mälestustahvel selle kohta, et 1885. aasta 7. juulil on Vene tsaar Alexander III koos naise Maria ja poja Nikolaiga, kellest sai hiljem tsaar Nikolai II, maabunud Naantalis.
Lõunastasime söögikohas mille nimi Luostarin puutarha – (Kloostri park)– päris mõnus kohake – väli-söögikoht, mis taimedesse uppunud.

Edasi läksime tagasi – Turusse. Et laeva väljumiseni ikka aega palju, tegime ka Turus ekskursiooni. Käisime Turu piiskopilossi juures, selle sisehoovis, kuid aeg oli juba nii hiline (ca 18.00), et lossi sisse enam ei lastud, ainult lossi poekesest sai osta raamatukese, kust võib lugeda, et Turu loss on tänu oma strateegiliseliselt tähtsale asukohale mänginud olulist rolli Skandinaavia ajaloos. See on ehitatud 1280. aastal, kui Karl Gustavsson oli Soome kuberner. Seal on peatunud kuningad Magnus Erikkon (1347 ja 1351), Gustav Vasa (1530 ja 1555) ning paljud teised kõrgete tiitlitega tegelased. Loss on saanud aegade jooksul mitmetes lahingutes kannatada, kuid ikka ja jälle väikeste muudatustega üles ehitatud. Alates aastast 1881 on loss sisustatud muuseumina ning on üks suurimaid muuseume Soomes.
Käisime ka punastest kividest Turu toomkirikus, mis on üle 700 aasta vana, asutatud juba siis, kui Turust sai piirkonna tähtsaim kaubanduskeskus. Kirikut on aegade jooksul korduvalt ümber ehitatud ja laiendatud. Praegu on kirik sellises seisus, millisesse ta viidi 1830. aastal pärast Turu 1827. aasta suurt tulekahju, kui hävis peaaegu kogu linn ja 1979. aasta remondi käigus varustati kirik kaasaegse tehnikaga. Väga pilkupüüdvad olid kirikuakende vitraažid.

Sadamasse jõudsime väga varakult, aga mitte esimesena. Oodata tuli enne päris pikalt, kui laev üldse sadamasse sisse sõitis. Ootajate hulgas oli terve hulk igasuguseid autodega koeri (neist suur osa Venemaalt), enamasti paarikaupa, sest Stockholmis oli tulemas suur rahvusvaheline koertenäitus. Lisaks oli laevalepääsu ootamas terve hulk vanu Ameerika “panne” – 1950-1960ndate sõidukeid - nii kabrio­lette kui ka katusega variante stiilsete, tollesse aega sobivate, seltskondadega.

Laev Isabella saabus sadamasse umbes tund enne väljumisaega. Kui laev sisse sõitis, oli sillal kobaras ootamas oma 50 kuni 100 ühevärvilistes turvavestides meest-naist. Tunni aja jooksul, mille järel laev uuesti väljub, toimub kogu laeva koristamine, liiklusreguleerijad juhatavad laevalt välja saabunud autod ja peale reisile minevad. Esimesena lastakse laeva kaubaautod, mis toovad varustust laeva kauplustele ja köögile, seejärel reisijad. Seni, kuni kajutite koris­tamine lõppenud ei ole, ei lasta ka reisijaid fuajeedest kaugemale, nii et väljumise eel on rahvas kõikjal troppis.

Esimene enda lolluse ilming. Kodus kotte pakkides ei saanud läbi mõeldud oma vajadused. Kotid pakkisime nii, nagu oleks iga kord vaja kämpingusse minna ja kogu kraam kaasa võtta. Laevale aga pole vaja kaasa võtta riideid, käterätte – ainult ööriided ja hamba­harjad. Nende kättesaamiseks aga tuli kogu pakiruum tühjaks laadida, sest vastavalt Murphy seadustele asuvad kõige vajalikumad asjad alati kõige alumises kohvris. Pagasit on meil tõesti palju – nii, et midagi juurde osta oleks tõesti patt. Meil on kaasas külmik ja sööki, igaühel linad ja riideid soojaks ja külme­maks ilmaks. Hiljem selgus, et kõike läks vaja, sest ei olnud ikka väga suvine suvi.

Laeval panime oma vähesed asjad kajutisse ja läksime sööma. Meie söögilaud paiknes vastu laeva esiakent. Teele, nagu ikka, väikese isuga, ei püsinud laua ääres, aga mängis meelsasti akna ääres tooli all ja peal, ning vaatas välja. Aknast avanev panoraam oli ilus.
Kuna reisidel Turu ja Stockholmi vahel keegi laevade konverentsiruume siht­otstarbeliselt tõenäoliselt ei kasuta, siis olid need kohandatud laste mängu­tuba­deks. Ühes toas näidati vahepeal nukuteatrit – lapsed istusid maas patjadel, teise tuli tsirkus – kloun assistendiga (venekeelsed). Ühes suures ruumis oli lastele hüppa­miseks suur batuut, kus Teele ei pääsenud löögile – teised lapsed olevat ta välja trüginud. Pärast sööki viisime Teele siis konverentsiruumidesse, kus nukuteater kohe-kohe lõppes ja tsirkus oli algamas. Meie – vanad – olime kordamööda Teelet valvamas – ülejäänud käisid mujal ringi. Teelele meeldis väga kajutis ülemisel riiulil olla. Kui ta ära väsis, teatas kohe vanaema Riinale, et tahab minna “kappi” riiulile magama. Vahepeal oli Teele astunud oma sokkidega duširuumis vee sisse ja sokid märjaks teinud. Kuna kõik riided olid jäetud autotekile autosse, läksime laevapoest Teelele uusi sokke ostma. Ikka ei saa ilma ostudeta. Läksid käiku ka kaasavõetud niit ja nõel – parandasin Teele kaisukaru selja ära, sest sisikond kippus vähehaaval kasukat hülgama. Käisin duši all ja läksime Toomaga jalutama. Vello oli väsinud nagu nott – ikkagi pikk sõit ja tema osa kõige koormavam. Nende pere jäi kajutisse ennast magama sättima. Riina luges Teelele Astrid Lindgreni Madlikese raamatut ette. Ilus soe õhtu oli. Istusime Toomaga laevatekil, vaatasime merd ja koerajalutajaid. Sellel laeval ei olnud koertele pandud pissiposti, mistõttu tõsteti jalga päästevestide kastide – istmete – ääres. Kuna aga tõenäoliselt olid koerad päris soodsad reisijad, siis lasid laevamehed iga teatud aja tagant laevateki voolikutest veega üle. Seega oli vaatamata soojale ja ilusale õhtule laevatekk pidevalt märg. Istusime päris kaua – saarekesi jäi küll vähemaks, aga lõppu ei tulnudki. Pärast kaardilt vaatasin, et Ahvenamaani on kogu tee ümbritsetud suurematest ja väiksematest saarekestest.

Tegelikult oleme juba hulk aega tagasi jõudnud, aga oma reisipäevikut ma ei olegi saanud jätkata.
Selleks, et enda ümber toimivat õieti hinnata, on vaja korraks ära käia. Üks asi, mis Eestis on tõeliselt hea, on internetiühendus. Enda vabanduseks pean ütlema, et mujal see nii hea ei ole – eriti igasugustes kämpingutes, kus interneti kasutamise eest võetakse väga kõrget hinda (vist oli 60 SEK-i pool tundi) ja ühendus oli nii aeglane, et ei saanud õieti järgmise päeva ilmateadetki kätte – uudiste lugemisest rääkimata.
Nüüd asun siis lubaduse täitmise kallale:

Neljapäev, 3. juuli - meie esimene reisipäev.
Riina ja Vello jõudsid meile, et meid autole võtta, mõneminutilise hili­ne­misega, sest Teele ja tema ema Helen olid sisse maganud. Teele tõsteti magavana autosse ja sellises seisundis oli ta ka siis, kui poole 7 paiku hommikul meid Toomasega auto peale võeti. Nii vara hommikul oli liiklus üsna hõre, mistõttu jõudsime sadamasse õigeaegselt. Laevaleminek läks viperusteta, aga seal pidime Teele üles ajama. Talle sai lubatud, et laeval saab ta mängida laste mängutoas.
Laevast. Laev oli Viking XPRS, mis väljus kell 8.00. Suur laev oli. Reisid Tallinna ja Helsingi vahel on lühikesed ja keegi laevade konverentsiruumid oli sinna kohandatud laste mängu­tuba­. Teine mängutuba oli ka söögikoha kõrval. Laeval oli päris palju koeri koos peremeestega. Laeva ülemisel tekil üllatas ühes nurgas asuv dekoratiivne tsinkplekist äärtega liivakast, mille keskel kõrgus umbes 0,5 meetri kõrgune kandiline post, mille ülaservadesse kinnitatud väikesed samast plekist sildid tekstiga: CATS AND DOGS.

Mis me laeval tegime? Kõigepealt muidugi sõime, sest varahommikul, enne kodust väljumist oli söömiseks aeg liiga varajane ja söök oli meil juba pileti­hinna sees. Teele nokkis niisama, teised sõid munaputru, viinereid tomati kurgi ja muu värskega. Mängutoas Teele pisut mängis ka, aga rohkem istus laua ääres ja tegeles oma Laevalt lastele kaasa antud Ville Vikingi värvimise- ja mõistatuste raamatuga.
Loomulikult käib laeval reisimise juurde laevapoodide külastamine. Käisime ka, kuigi osta ei plaaninud midagi muud peale juuksekummide ja -klambrite tüdruku jaoks. Trenditeadlik Teele oli väga huvitatud ka kosmeetikatarvetest. Ta asus ennast­unus­ta­valt korrastama ühte riiulitest – tõstes riiuli augukeste hulgas olevatesse tühja­desse kohtadesse huulepulkasid ja ripsmetuši topse kaugemalt, teist värvi samalaadsete juurest – et tühje auke ei oleks.

Kuigi sõit oli lühike, jõudis Teelele tulla emmeigatsus peale. Selle leeven­damiseks näitasime talle emme pilti ja veel mõnesid, mis aitas väga hästi.
Korra tahtis Teele meil liftiga jalga lasta. Seisime lifti ukse ees, lift saabus, uksed läksid lahti ja nii, kui meie minema sättisime, krapsas Teele kohe lifti – õnneks sai keegi meist tal käest kinni.

Enne Helsingisse päralejõudmist läks ilm juba päris soojaks ja kenaks – istusime laevadekil aiatoolides, aga millegipärast olid laevapoisid otsustanud hakata laeva reisi ajal surve­vee­voolikutega pesema, nii, et reisijad tõrjuti tasapisi kõik jälle laeva siseruumidesse, et enne uue reisi algust laev puhtamaks saaks.

Kogu mu tegutsemine siin blogis on pisut katsetuslik ja ikka saan üllatuste osaliseks. Arvasin, et saan midagi kustutada, aga ei saa. Arvasin, et kui teatud klahvile jätan vajutamata, siis toimin jääb tegemata, aga ka nii ei lähe. Loodan, et tasapisi hakkan keskkonnas orienteeruma.