Russalka peal

Sai tulele pihta

Ikka veel rõõmus

Onu, kes naeris kobakäpluse üle

Vanaisa kukil

Ei tule nagu meeldegi, et täna seelikuga on

Laulupidu 2009

Saime endale kampa Teele ja Madise, sest nende motofännidest vanemad (välja-arvatud Tani) läksid mingile mootorrattur-hiirte kokkutulekule Käsmus samal ajal, kui kultuursed inimesed laulupeo rongkäiku ja pidu ennast nautisi. Ehtisime ennast nii nagu oskasime. Minul olid vanaema Ellalt laenatud rahvariided, sest mu enda omad olid väikeseks jäänud. Ei - mina ei ole kasvanud. ca 20 aastat tagasi tegime emaga koos endile ilusad tikitud käised ja mina tegin ka Põlle - oma emaema Elisabethi heegeldatud padjapüüri pitsidega. Vanatädi Marie (isa tädi) käest oli päranduseks saadud kunagi eelmise sajandi alguses tema enda poolt tehtud rahvariidevöö ja seelikukupongid õnnestus osta nõukaaja lõpupoole Uku kauplusest. Tooimas pildistab meie kampa

Teelele said kohendatud Anna Muhu rahvariided, mida ta kandis samuti ligi 20 aastat tagasi.

Vanaema Ella tikitud olid pluus ja seeliku alläär. Anna teise vanaema käest oli pärit jupp triibulist seelikukangast. Andes sellele komplektile uut elu tuli vahetada kummimiider, millest oli toss täitsa väljas ja muidugi kaasaegsete vahenditega ettevaatlikult pestes said värvid säravaks.

panen siia mõned pildid meist endist ja ühe pildi, mille pildistas Teele.

Tuletõrjujate teiselt korruselt laskumise harjutus. Rongkäigu ajal olime me saatjateks kolonni peale, kus Katariina oli oma Stockholmi Eesti kooli kollektiiviga ja meie Annikaga sammusime rongkäiguga kaasa pisut tagapool - Harjumaaga koos. Laste jaoks oli see matk isegi pikk - nad olid päris väsinud, kui lõpuks lauluväljakul kohal olime. Enne olime aga linnas Rotermanni kvartali mänguväljakul aega parajaks teinud ja ikka inimese moodi paigal seistes ja lehvitades ka rongkäiku vaadanud.
Lastel hakkas ju pisut igav - vanainimesed teadsid, mida nad seal murunõlval istumistekil ootasid, aga lapsed ei saanud tuhkagi aru, mida me ootame. See, et lõpuks boonusena tuli süüdati ja veel laulma ka hakati, tuli neile täitsa üllatusena. Rongkäik muudkui tuli ja tuli - tervitajad tervitasid valjuhäälselt igat kollektiivi. Kui murulistujate read juba üsna tihedaks olid saanud, küsis Madis, et me oleme juba üsna kaua olnud, kas me ei võiks juba koju minna. Tule süütamiseni oli siis veel oma paar tundi aega. Aga kui rahvas enam hästi liikumagi ei pääsenud, teatas Teele, et tahab pissile ja kiiresti. Siis me läksime ca pool tundi lapse nina vastu eesmineja selga või tagumikku ja mina sikutasin tema käsi ikka kõrgemale ja kõrgemale se tema kohal küünarnukkidega vaba ruumi hoides, et tal ikka midagi hingata oleks. Tagasi tulime ümbes sama kaua, aga tualeti järjekorrast pääsesime, sest Teelel oli selge, et taga lõpus on kabiinid tühjad, sest kõik ootajad jäid ukse juurde oma järge ootama.

Vahepeal andis Toomas fotoka Madisele ja ta tegi päris palju pilte. Kui meie Teelega tagasi jõudsime, siis hakati laulupeo tuld süütama. Rahvas seisis püsti, just oli kergelt tibutama hakanud. Nüüd oli Teele kord pilte teha. Fotokas värises lapse käes nii, et vaatamise ekraanil pika objektiiviga sihitud tuli tornis käis aina lips ja lips üle ekraani. Seda vaatasid ja naersid ka meie kõrval istuvad onud. Lõpuks oli aga ni, et vaatamata aparaadi tuikumisele oli nupuvajutuse järgselt pilt täpselt keset fookust. Onu selja taga hakkas laginal naerma ja selle peale keeras Teele, lipsti, ringi, ning tegi onust pildi - lausa kunstfoto.