Sunday, February 21, 2010

Vabaõhumuuseumist

Olen jätnud unarusse oma kirjutamised, kuigi vahel tundub, et peaksin jagama oma emotsioone huvitavatest paikadest kuhu oleme sattunud. Täna võtan ette Rocca al Mare vabaõhumuuseumi, kus sel aastal mitmel puhul käisdus sai ja kust jälle teistsuguseid elamusi kaasa sai. Usun, et pildid annavad seda paiga erilisust rohkem edasi kui mingi jutt.
Ühel vihmase hommikupoolikuga maikuu päeval pidasime seal Toomase sünnipäeva. Kokku oli meid ca 20 inimest, kellest 3 lapsed.
Pidulikule õhtusöögile Kolu kõrtsu sakstekambris eelnes väike teadmisteproov-mäng, mille valmistas ette muuseumitöötaja ja mille käigus tuli teha muuseumile peale üks väike ring.





Mitmed külalistest olid Rocca al Mares esmakordselt. Igatahes väikesed 4-5-liikmelised meeskonnad otsisid usinalt küsimustele vastuseid. Vihmase hommikupooliku tõttu oli külastajaid muuseumis vähe. Väljatulnud päike kuldas kõik imeliseks - rookatused aurasid.
Kõik oli kevadiselt puhas ja värske.
Mängjuhi abiga saadi kõrtsu ees ka teada õiged vastused.













Sakstekambris - palktares - oli kaetud laud - rahvuslikud toidud savinõudes - mõnus miljöö.
Laste kõhud said ruttu täis ja ega nemad vanainimestega võrdselt pika laua taga malda istuda. Nii käisid nede vanemad ja vanavanemad nendega jälle ja jälle ühe talu juures külakiigel kiikumas ja muidu ringi jalutamas. Suureks elamuseks sai neile tuulikute juures põdra nägemine, ja metsateel metskitse nägemine.













Põdra veel kord nägemiseks tehti veel spetsiaalne otsimisretk, mis kandis vilja ja lasi kohe kaks suurt elukat pildile jäädvustada.
Enamus lisatud piltidest on Teele ema pildistatud, sest tundus, et tema jaoks oli see esmane käik vabaõhumuuseumisse - võib-olla täiskasvanuna esmakordne ja kogu perele väga muljeterikas.
Juulikuu viimastelpäevadel pidaime Vabaõhumuuseumis piknikku oma väikse töökollektiiviga. Pärast tööpäeva lõppu võtsima kaasa oma Kolu kõrtsust tellitud piknikukorvid ja lasime hobuvankril oma seltskonda sõidutada, et saaksime mõnusa piknikukoha välja valida. Jäime pidama mere äärde suure kivi kõrvale paadikuuride lähedusse. Oli jälle õhtune aeg ja külastajaid vähe. Olemine oli mõnus ja lahe.
Ilm oli suviselt pehme.
Kui lahkusime kella 20 paiku, siis tegime tagasiteel ka väikse ekskursioonitiiru juba suletud muuseumis. Seekord kohtusime rebasega. See oli paras "kirbukott", kes sealauda kõrval kiviaial oli nii ametis enda kõhvitsemisega, et meist ei olnud tal õieti sooja ega külma. Ka seal ei olnud - tema põõnutas poris sealsamas seakuudi ukse vahel.