Talvisest Tallinna loomaaiast

Enamus inimestest ei ole käinud talvises loomaaias, seepärast tahan jagada meie muljeid.

Oleme käinud talvel loomaaias kahel viimasel aastal ja kokku kolm korda. Talvine loomaaed on täiseti erinev suvisest. See, et soojalembesed loomad siseruumides on, ei kurvasta meid üldse. Laste jaoks on ainult pisut arusaamatu, miks ei tööta karussellid, miks ei müüda jäätist. Põhjendame seda sellega, et inimesi on loomaaias väga vähe. Ja nii ongi. Inimesi on vähem kui loomi. Talvel tundub, et loomaaias on nii, nagu Madise ema unistus kunagi oli. Tema ei tahtnud loomaaeda tulla, sest nii palju on käia vaja - kui oleks sedasi olnud, et tema saab paigal istuda ja loomad vaatamiseks tema eest läbi marsivad, siis oleks ta tulnud.

Nüüd oligi nii, et loomad vaatasid suure huviga, kuidas neile vaatamiseks tulnud vähesed inimesed nende eest läbi marsivad. Kui veel nendega sõbralikult rääkida, siis võisid võita nende tähelepanu täielikult. Eelmisel aastal osutusid meist kõige huvitatumaks hirved, kes väga suure tähelepanuga jälgisid nende aia ees lumememme ehitavaid lapsi. Sel aastal olid uudishimulikumad kaljukitsed ja üks väike täpiline faasan, keda me algul ei märganudki. Vaatasime tema puuri kõrvalpuuris olevat kõrvukfaasanit. Järsku märkasime, et naaberaedikus jookseb paaniliselt piki puuri esiserva edasi-tagasi üks täpiline. Vahepeal hüppab üles, et me teda näeksime, või et tema ise välja näeks. Puuride ees olev lumevall oli nii kõrge, et linnuke ei näinud õieti väljagi. Teele siis kraapis seda lumevalli pisut madalamaks, et talle veidigi väljavaadet avada. Lisaks oli nende puurides ka üsna hämar, sest puuri katuseks olevad suuresilmalised võrgud olid lumega täielikult kaetud. Samamoodi hämar oli ka ainsa ärkveloleva karu - jääkaru - puur, kus katusevarvade vahelt lume tõttu valgust ei paistnudki.

Talvel loomaaias olles külma ei ole põhjust karta, sest sooja saab minna troopikamajadesse, elevandimajja ja Illu kohvikusse, kus on juba kahel talvel putukanäitus olnud. Eksponeeritakse eri liiki ehispõrnikaid, raagritsikaid, tarakane (prussakaid) ja veel mõnesid suhteliselt suuri mardikaid.

Talvel on kõik teistmoodi. Kui suvel lapsed ronivad elevandimaja ees oleva väikese ninasarviku selga ja pildistatakse neid enamasti suunaga maja poole, siis nüüd tuli märksa meeleolukam pilt maja poolt välja pildistades.

Nüüd oli palju vaatamist linnutiigi selles osas, kus sooja vette juurde pumbatakse, et tiik täielikult jäässe ei läheks; kaljukitsed olid aktiivsed; prževalski hobused olid parajasti kollektiivlõunal - vaid üks pidas vahti: üks arglik kährik piidles meid ettevaatlikult kahe puuri vahelisest ühendusavast; ühel piisonil oli saba otsa tekkinud "jääpomm", hüljeste bassein oli jääpurikatega imeilusaks dekoreeritud; elevandimajas on palju atraktiivselt eksponeeritud pisiloomi.

Vabaõhumuuseumist

Olen jätnud unarusse oma kirjutamised, kuigi vahel tundub, et peaksin jagama oma emotsioone huvitavatest paikadest kuhu oleme sattunud. Täna võtan ette Rocca al Mare vabaõhumuuseumi, kus sel aastal mitmel puhul käisdus sai ja kust jälle teistsuguseid elamusi kaasa sai. Usun, et pildid annavad seda paiga erilisust rohkem edasi kui mingi jutt.
Ühel vihmase hommikupoolikuga maikuu päeval pidasime seal Toomase sünnipäeva. Kokku oli meid ca 20 inimest, kellest 3 lapsed.

Pidulikule õhtusöögile Kolu kõrtsu sakstekambris eelnes väike teadmisteproov-mäng, mille valmistas ette muuseumitöötaja ja mille käigus tuli teha muuseumile peale üks väike ring.

Mitmed külalistest olid Rocca al Mares esmakordselt. Igatahes väikesed 4-5-liikmelised meeskonnad otsisid usinalt küsimustele vastuseid. Vihmase hommikupooliku tõttu oli külastajaid muuseumis vähe. Väljatulnud päike kuldas kõik imeliseks - rookatused aurasid.

Kõik oli kevadiselt puhas ja värske.

Mängjuhi abiga saadi kõrtsu ees ka teada õiged vastused.

Sakstekambris - palktares - oli kaetud laud - rahvuslikud toidud savinõudes - mõnus miljöö.

Laste kõhud said ruttu täis ja ega nemad vanainimestega võrdselt pika laua taga malda istuda. Nii käisid nede vanemad ja vanavanemad nendega jälle ja jälle ühe talu juures külakiigel kiikumas ja muidu ringi jalutamas. Suureks elamuseks sai neile tuulikute juures põdra nägemine, ja metsateel metskitse nägemine.

Põdra veel kord nägemiseks tehti veel spetsiaalne otsimisretk, mis kandis vilja ja lasi kohe kaks suurt elukat pildile jäädvustada.

Enamus lisatud piltidest on Teele ema pildistatud, sest tundus, et tema jaoks oli see esmane käik vabaõhumuuseumisse - võib-olla täiskasvanuna esmakordne ja kogu perele väga muljeterikas.

Juulikuu viimastelpäevadel pidaime Vabaõhumuuseumis piknikku oma väikse töökollektiiviga. Pärast tööpäeva lõppu võtsima kaasa oma Kolu kõrtsust tellitud piknikukorvid ja lasime hobuvankril oma seltskonda sõidutada, et saaksime mõnusa piknikukoha välja valida. Jäime pidama mere äärde suure kivi kõrvale paadikuuride lähedusse. Oli jälle õhtune aeg ja külastajaid vähe. Olemine oli mõnus ja lahe.

Ilm oli suviselt pehme.

Kui lahkusime kella 20 paiku, siis tegime tagasiteel ka väikse ekskursioonitiiru juba suletud muuseumis. Seekord kohtusime rebasega. See oli paras "kirbukott", kes sealauda kõrval kiviaial oli nii ametis enda kõhvitsemisega, et meist ei olnud tal õieti sooja ega külma. Ka seal ei olnud - tema põõnutas poris sealsamas seakuudi ukse vahel.