Kultuurist ja vanglakultuurist
Nädalavahetused peaks ikka argipäevast kultuursemalt veetma, kui vähegi võimalik. Möödunud nädalavahetusel olime toomaga nõutud - ei teadnud, kust kultuuri otsida. Saaremaa (Õlletoober) ja Hiiumaa (Hiiu folk) jäid meretaguste asjadena kättesaamatusse kaugusesse. Tartu Hansapäevadel on nagu käidud ka ja ega see kauplemisele suunatud üritus eriliselt ostma ei tõmba. Pärnu Valgre festival pidi algama alles õhtul ja Rakveres ja Raplas ei olnud ühtki üritust välja kuulutatud. Kuigi olid selle suve kaks kuumimat päeva ennustatud, otsustasime mitte randa minna - hoopis läksime Tallinna Merepäevadele. Mitte, et me hirmsad merehuvilised oleks, aga kodust välja, värskesse õhku, oli plaan minna ikka. Alustasime D-terminali juurest, kus paar suurt purjekat oma kenade käilakujude - näkkidega. Sealt edasi siirdusime Admiraliteedi basseini juurde, kus ühele purjekale lasti külastajaid peale ja lubati neid raadele turnima. Sealt edasi suunas maršruudileht meid Linnahalli Machu-Pichu varemete taoliste müüride juurest üle tühermaa Lennusadama juurde, kus me kumbki kunagi käinud ei olnud. Teel olid omapärased kohad, kus kunagiste sadamaga seotud asfaltväljakute asfaltist kasvas välja rohi ja laiguti oli tekkimas võsa - nii ümbes 3-4 meetri kõrguseid kaasikuid, kus kurikaeltel hea oma vägistamise või tapmisetoiminguid teha.
Edasi siirdudes jõudsime Patarei vangla juurde. Minu jalatallad olid juba parasjagu ümmargused ja otsustasime, et läheme vanglasse, seal peaks ju ikka pisut istuda saama - koht ju nagu peaks olema istumiseks loodud. Osutus üsna huvitavaks käiguks. Peale pileti lunastamist saime kõige- pealt minna vangla õuel asuvate jalutuskongide juurde, mis pealt jämeda võrguga kaetud ja müüripealsetel hellebardi tera kujuliste lõikavate osadega traadirullid. Saime vaadata asja vangi silmade läbi kongist (4 * 3 sammu) ja vangivalvuri positsioonilt valvetornist. Järgmine koht oli kohe rõske ja pime poomise ruum, kust edasi siirdusime allkorrusel asuvasse samasugusesse rõskesse köögiblokki. Palju kaarvõlvidega suuri ruume, kus "kaasaegsed" - nii palju kui võimalik - dušinurk, praeahjud ja veel nipet-näpet.
Järgmine suurem blokk oli meditsiiniblokk, kus kongides 4 kohta + üks kokkuklapitav haiglavoodi, operatsiooniruumid ja med personali puhkeruum. See osakond oli lõppkokkuvõttes kõige avaram ja valgusküllasem - akende taga meri. Selles olid viimased vangid enne vangla lõplikku üleviimist - 2002 . aastal.
Edasi läksime karmimasse osakonda, kus suurtes kaarvõlvidega kuid keskelt müüriga kaheks jagatud kongides oli ruumi 20-24 vangile. Kongi nurgas kemmerg - ilma ukseta. Ühe kongi naride kohal oli suur seinamaaling. Ekskursioonijuht (vist endine vangla direktor) ütles, et selle oli joonistanud üks Leningradi kunstiinstituudi lõpetanud mees, kes oli oma naise maha löönud. Mis põhjusel? Mees oli seletuseks öelnud vaid - kaua võib!
Vanglakunsti nägi mujalgi. Suitsetamise nurgas olid tsingist katuseplekist valmistatud lae- ja seina-armatuurid, puhkenurgas mingi maaling - abitumaid joonistamise katseid oli näha siin ja seal (haakrist), kuigi joonistamine seintele ei olevat muidu vanglas lubatud olnud, aga sellel kunstnikul olevat vanglaülem lubanud joonistada. Siis sattusime veel mingisugusesse majandusblokki, kus poole suuremad avarad kongid olid igat moodi kaunistatud - puidust uksetahvekdised puust käepidemetega. Moekad luad ja sisseehitatud seinakapid. Olid ka mingisugused väiksemad kahetoalised kongid kus samuti elanud vist meistrimehed. Olid väiksed õdusaks tehtud pugerikud kingsepa, võib-olla puusepa jne. jaoks. Oli juuksuripugerik ja 3 tuba raamatukogu, kus raamatud laialipaisatud. Muidugi nägime ka valvurite puhketubasid, mis suurt ei erinenud vangide omadest - vaid trelle ei olnud uste ees.
Igal juhul elamus. Teaks, et sellisesse vanglasse satud, kui kurja teed, siis küll jätaks tegemata.
Eurovangla on kindlasti midagi muud. Peab Maidult küsima - tema on Tartu vanglas käinud. Tulekustuteid üles panemas.
Pärast kuulasime veel Väikeste Lõõtspillide Ühingu kontserti - laulis Marko Matvere oma tuntud headuses ja rääkis kõrvale meremeeste laulude tekkeloost.
Mina olin oma jalgadega päris hädas - pinnasekate - killustik oli läbi kingataldade mu jalad nii hellaks teinud. et istda oli ikka vaja - vanglas ju ei saanud. Läksime hoopis kinno - vaatama Jääaeg III. Kahekesi multifilmil! Ikka tore film - armas Sid!
Pühapäeval käisime Tartu maantee ääres Viikingikülas söömas ja vaatasime viikingiteaegse kindluse ehituse lõpetamist. Ajasime peremehega juttu ja hankisime selle koha tuleviku kohta huvitavat infi. Tuleb maru koht, kuhu tasuks minna suurema kambaga, püüda forelli ja seni kuni seda küpsetatakse peaksime ise viikingikindluse vallutamise või kaitsmise lahingut kiviheitemasina ja odade-vibudega. Muidugi pehmete kivide ja muude pehmete relvadega.
Panen paar pilti ka vanglast ja merepäevast.
Kui kultuuri juhtun nägema - kirjutan jälle - olge mõnusad.