Tuesday, July 21, 2009

Operatsiooniruum haiglablokis
Vaade merele

Vangide SPA - nii oli seal kirjutatud
Kong haiglablokis
Kong majandusblokis - elanike arvust poel aimu.
Majandusbloki koridorikaunistus
Kong põhikorpuses
Kunstniku kätetöö esimene pool
..ja teine pool
Tsinkplekist lambivari
Vaade jalutuskongide lae pealt
Müüripealne "okastraat"

Vaade vanglale Lennusadamast
Huvilised raadel turnimas

Käila-kaunitar
Kultuurist ja vanglakultuurist
Nädalavahetused peaks ikka argipäevast kultuursemalt veetma, kui vähegi võimalik. Möödunud nädalavahetusel olime toomaga nõutud - ei teadnud, kust kultuuri otsida. Saaremaa (Õlletoober) ja Hiiumaa (Hiiu folk) jäid meretaguste asjadena kättesaamatusse kaugusesse. Tartu Hansapäevadel on nagu käidud ka ja ega see kauplemisele suunatud üritus eriliselt ostma ei tõmba. Pärnu Valgre festival pidi algama alles õhtul ja Rakveres ja Raplas ei olnud ühtki üritust välja kuulutatud. Kuigi olid selle suve kaks kuumimat päeva ennustatud, otsustasime mitte randa minna - hoopis läksime Tallinna Merepäevadele. Mitte, et me hirmsad merehuvilised oleks, aga kodust välja, värskesse õhku, oli plaan minna ikka. Alustasime D-terminali juurest, kus paar suurt purjekat oma kenade käilakujude - näkkidega. Sealt edasi siirdusime Admiraliteedi basseini juurde, kus ühele purjekale lasti külastajaid peale ja lubati neid raadele turnima. Sealt edasi suunas maršruudileht meid Linnahalli Machu-Pichu varemete taoliste müüride juurest üle tühermaa Lennusadama juurde, kus me kumbki kunagi käinud ei olnud. Teel olid omapärased kohad, kus kunagiste sadamaga seotud asfaltväljakute asfaltist kasvas välja rohi ja laiguti oli tekkimas võsa - nii ümbes 3-4 meetri kõrguseid kaasikuid, kus kurikaeltel hea oma vägistamise või tapmisetoiminguid teha.
Edasi siirdudes jõudsime Patarei vangla juurde. Minu jalatallad olid juba parasjagu ümmargused ja otsustasime, et läheme vanglasse, seal peaks ju ikka pisut istuda saama - koht ju nagu peaks olema istumiseks loodud. Osutus üsna huvitavaks käiguks. Peale pileti lunastamist saime kõige- pealt minna vangla õuel asuvate jalutuskongide juurde, mis pealt jämeda võrguga kaetud ja müüripealsetel hellebardi tera kujuliste lõikavate osadega traadirullid. Saime vaadata asja vangi silmade läbi kongist (4 * 3 sammu) ja vangivalvuri positsioonilt valvetornist. Järgmine koht oli kohe rõske ja pime poomise ruum, kust edasi siirdusime allkorrusel asuvasse samasugusesse rõskesse köögiblokki. Palju kaarvõlvidega suuri ruume, kus "kaasaegsed" - nii palju kui võimalik - dušinurk, praeahjud ja veel nipet-näpet.
Järgmine suurem blokk oli meditsiiniblokk, kus kongides 4 kohta + üks kokkuklapitav haiglavoodi, operatsiooniruumid ja med personali puhkeruum. See osakond oli lõppkokkuvõttes kõige avaram ja valgusküllasem - akende taga meri. Selles olid viimased vangid enne vangla lõplikku üleviimist - 2002 . aastal.
Edasi läksime karmimasse osakonda, kus suurtes kaarvõlvidega kuid keskelt müüriga kaheks jagatud kongides oli ruumi 20-24 vangile. Kongi nurgas kemmerg - ilma ukseta. Ühe kongi naride kohal oli suur seinamaaling. Ekskursioonijuht (vist endine vangla direktor) ütles, et selle oli joonistanud üks Leningradi kunstiinstituudi lõpetanud mees, kes oli oma naise maha löönud. Mis põhjusel? Mees oli seletuseks öelnud vaid - kaua võib!
Vanglakunsti nägi mujalgi. Suitsetamise nurgas olid tsingist katuseplekist valmistatud lae- ja seina-armatuurid, puhkenurgas mingi maaling - abitumaid joonistamise katseid oli näha siin ja seal (haakrist), kuigi joonistamine seintele ei olevat muidu vanglas lubatud olnud, aga sellel kunstnikul olevat vanglaülem lubanud joonistada. Siis sattusime veel mingisugusesse majandusblokki, kus poole suuremad avarad kongid olid igat moodi kaunistatud - puidust uksetahvekdised puust käepidemetega. Moekad luad ja sisseehitatud seinakapid. Olid ka mingisugused väiksemad kahetoalised kongid kus samuti elanud vist meistrimehed. Olid väiksed õdusaks tehtud pugerikud kingsepa, võib-olla puusepa jne. jaoks. Oli juuksuripugerik ja 3 tuba raamatukogu, kus raamatud laialipaisatud. Muidugi nägime ka valvurite puhketubasid, mis suurt ei erinenud vangide omadest - vaid trelle ei olnud uste ees.
Igal juhul elamus. Teaks, et sellisesse vanglasse satud, kui kurja teed, siis küll jätaks tegemata.
Eurovangla on kindlasti midagi muud. Peab Maidult küsima - tema on Tartu vanglas käinud. Tulekustuteid üles panemas.
Pärast kuulasime veel Väikeste Lõõtspillide Ühingu kontserti - laulis Marko Matvere oma tuntud headuses ja rääkis kõrvale meremeeste laulude tekkeloost.
Mina olin oma jalgadega päris hädas - pinnasekate - killustik oli läbi kingataldade mu jalad nii hellaks teinud. et istda oli ikka vaja - vanglas ju ei saanud. Läksime hoopis kinno - vaatama Jääaeg III. Kahekesi multifilmil! Ikka tore film - armas Sid!
Pühapäeval käisime Tartu maantee ääres Viikingikülas söömas ja vaatasime viikingiteaegse kindluse ehituse lõpetamist. Ajasime peremehega juttu ja hankisime selle koha tuleviku kohta huvitavat infi. Tuleb maru koht, kuhu tasuks minna suurema kambaga, püüda forelli ja seni kuni seda küpsetatakse peaksime ise viikingikindluse vallutamise või kaitsmise lahingut kiviheitemasina ja odade-vibudega. Muidugi pehmete kivide ja muude pehmete relvadega.
Panen paar pilti ka vanglast ja merepäevast.
Kui kultuuri juhtun nägema - kirjutan jälle - olge mõnusad.













Thursday, July 16, 2009

Russalka peal
Sai tulele pihta
Ikka veel rõõmus
Onu, kes naeris kobakäpluse üle
Vanaisa kukil
Ei tule nagu meeldegi, et täna seelikuga on

Laulupidu 2009

Saime endale kampa Teele ja Madise, sest nende motofännidest vanemad (välja-arvatud Tani) läksid mingile mootorrattur-hiirte kokkutulekule Käsmus samal ajal, kui kultuursed inimesed laulupeo rongkäiku ja pidu ennast nautisi. Ehtisime ennast nii nagu oskasime. Minul olid vanaema Ellalt laenatud rahvariided, sest mu enda omad olid väikeseks jäänud. Ei - mina ei ole kasvanud. ca 20 aastat tagasi tegime emaga koos endile ilusad tikitud käised ja mina tegin ka Põlle - oma emaema Elisabethi heegeldatud padjapüüri pitsidega. Vanatädi Marie (isa tädi) käest oli päranduseks saadud kunagi eelmise sajandi alguses tema enda poolt tehtud rahvariidevöö ja seelikukupongid õnnestus osta nõukaaja lõpupoole Uku kauplusest. Tooimas pildistab meie kampa

Teelele said kohendatud Anna Muhu rahvariided, mida ta kandis samuti ligi 20 aastat tagasi.
Vanaema Ella tikitud olid pluus ja seeliku alläär. Anna teise vanaema käest oli pärit jupp triibulist seelikukangast. Andes sellele komplektile uut elu tuli vahetada kummimiider, millest oli toss täitsa väljas ja muidugi kaasaegsete vahenditega ettevaatlikult pestes said värvid säravaks.
panen siia mõned pildid meist endist ja ühe pildi, mille pildistas Teele.
Tuletõrjujate teiselt korruselt laskumise harjutus. Rongkäigu ajal olime me saatjateks kolonni peale, kus Katariina oli oma Stockholmi Eesti kooli kollektiiviga ja meie Annikaga sammusime rongkäiguga kaasa pisut tagapool - Harjumaaga koos. Laste jaoks oli see matk isegi pikk - nad olid päris väsinud, kui lõpuks lauluväljakul kohal olime. Enne olime aga linnas Rotermanni kvartali mänguväljakul aega parajaks teinud ja ikka inimese moodi paigal seistes ja lehvitades ka rongkäiku vaadanud.
Lastel hakkas ju pisut igav - vanainimesed teadsid, mida nad seal murunõlval istumistekil ootasid, aga lapsed ei saanud tuhkagi aru, mida me ootame. See, et lõpuks boonusena tuli süüdati ja veel laulma ka hakati, tuli neile täitsa üllatusena. Rongkäik muudkui tuli ja tuli - tervitajad tervitasid valjuhäälselt igat kollektiivi. Kui murulistujate read juba üsna tihedaks olid saanud, küsis Madis, et me oleme juba üsna kaua olnud, kas me ei võiks juba koju minna. Tule süütamiseni oli siis veel oma paar tundi aega. Aga kui rahvas enam hästi liikumagi ei pääsenud, teatas Teele, et tahab pissile ja kiiresti. Siis me läksime ca pool tundi lapse nina vastu eesmineja selga või tagumikku ja mina sikutasin tema käsi ikka kõrgemale ja kõrgemale se tema kohal küünarnukkidega vaba ruumi hoides, et tal ikka midagi hingata oleks. Tagasi tulime ümbes sama kaua, aga tualeti järjekorrast pääsesime, sest Teelel oli selge, et taga lõpus on kabiinid tühjad, sest kõik ootajad jäid ukse juurde oma järge ootama.
Vahepeal andis Toomas fotoka Madisele ja ta tegi päris palju pilte. Kui meie Teelega tagasi jõudsime, siis hakati laulupeo tuld süütama. Rahvas seisis püsti, just oli kergelt tibutama hakanud. Nüüd oli Teele kord pilte teha. Fotokas värises lapse käes nii, et vaatamise ekraanil pika objektiiviga sihitud tuli tornis käis aina lips ja lips üle ekraani. Seda vaatasid ja naersid ka meie kõrval istuvad onud. Lõpuks oli aga ni, et vaatamata aparaadi tuikumisele oli nupuvajutuse järgselt pilt täpselt keset fookust. Onu selja taga hakkas laginal naerma ja selle peale keeras Teele, lipsti, ringi, ning tegi onust pildi - lausa kunstfoto.
Vanaisade-vanaemade reisimälestused jäid siin blogis küll lõpetamata, aga jõuludeks said need kaante vahele ja iga reisiseltsiline - lisaks Liia ja Hannu said endale selle raamatu, et reisimälestused saaks nii piltides kui sõnades talletatud.