Neljapäev, 10. juuli - meie kaheksas reisipäev.
Hommikul käis Toomas järves ennast kastmas. Teised käisid ikka inimese kombel dušši all. Duššid on olnud kõikides kämpingutes peale esimese sellised, mis käivituvad 5-kroonise (mõnes kohas ka 10-kroonise ) mündiga. Pakkisime jälle kogu oma pagasi ja asusime teele Göteborgi suunas. Eelmisel õhtul paika pandud plaanide järgi kavatsesime vaadata Göta kanali lüüse. Lyrestad oli meie teel esimene koht, mille ümbruses nägime avatavaid sildasid – esimene oli pöörlev ja teine libises kanali kohalt ära maantee kohale. Hiljem kohtasime vaid ühele poole ülestõstetavaid sildu. Tore oli vaadata, kuidas kõigepealt süttisid punased foorituled ja hakkasid helisema kellad, siis langetati tõkkepuud sõiduteele ette ja siis avanesid sillad. Nüüd läks veesõidukitele põlema roheline foorituli ja kui veesõidukid olid teest läbi sõitnud, toimus kogu protsess tagurpidi. Pildistasime sealsamas lähedal olevat tagasihoidlikku osaliselt tellingutega kaetud Lyrestadi kirikut, millel oli sindlikatus ja väga vahvad nurgatornid ning sõitsime edasi Sjötorpi, kus oli võimalik vaadelda tõelist liiklust kanalites. Sjötorpi ja Karlsborgi vaheline lõik pidi olema huvitavaim osa Göta kanalist.
Esimene asi mida lüüside juurde jõudes nägime, oli suur, Göta kanalil mitmepäevaseid turismireisese tegev laev Wilhelm Tham, mis kõrgus mäe otsas.
Hetk peale meie sinnajõudmist avati lüüsisiibrid ja lasti vesi koos laevaga alla. Lüüsiluukide avamise järel sõitis laev juba madalas vees edasi ja talle avati maanteesild. Selles kohas, kuhu me pikemalt pidama jäime oli vaid kaks lüüsi kolme väravaga, kuhu peatselt sisenesid eelmisele laevale vastassuunas minevad kolm purjekat ja üks merekaater. 
Laevameestel on lüüsis päris kõvasti tööd, sest laev peab olema kogu aeg seina külge kinnitatud, vaatamata sellele, et veetase kas tõuseb või langeb. Neis lüüsides oli veetasemete kõrgustel vahet umbes 5 meetri jagu. Kanalist on tehtud täiesti vahva turismiobjekt. Kenasti hooldatud murul kanali ja lüüside juures on puidust lauad koos pinkidega, et oleks kohta istumiseks või piknikupidamiseks. Kanali kõval kulgeb kitsas pinnastee, mida mööda sõidavad peamiselt jalgratturid või kanalit teenindavad autod. Pärast nägime Sjötorpi linnakeses, et seal oligi turismiinfopunkt, kust sai jalgrattaid laenutada kas päevaks või kaheks ja neid võis jätta oma sõiduhuvi lõppedes ka mujale kanaliäärsetesse kohtadesse, kust need toodi firma poolt tagasi. Vahtisime nende lüüside juures pea tund aega, siis vaatasime pisut ringi ka linnakeses.
Sjötorp on koht, kus Göta kanal suubub Vänerni järve ja järve ääres on kohe suur sadam purjekatele ja kaatritele või laevadele, selle juures omakorda kämping, nii et veematkajatele loodud täiesti suurepärased puhkamisvõimalused. Käisime ka mõnes poekeses – Riina ja Vello ostsid mõnusa suveniiri Liiale-Hannule, Toomas endale. Tegemist oli kohaliku käsitööga, mida hiljem kusagil mujal ei kohanud – sukast nukud mis väga detailselt töödeldud. Nagu igas veeäärses linnakeses oli ka seal avatud kaldapealne, isegi kohviku parklas tuli kai äär tühjaks jätta, et kohvikusse saaks ka vett mööda tulnud külastajad. Nagu ikka, ei ole ükski paik ilma oma silmapaistva skulp tuurita ja minu pilku püüdis lindude kämping,
Edasi siirdusime Mariestadi linna, mis on oma nime saanud kuningas Johani III venna hertsog Karli poolt, tema naise Pfalzi Maria järgi. Esmajärjekorras olime huvitatud vanalinnast. Vana piirkonna munakivisillutisega tänavate ääres on madalad, ühe- või kahekorruselised majad ilma eesõuedeta. Enamasti on majad kivist, sekka ka mõni puumaja.Tänavale avanevatel fassaadidel on kaunistusteks akende alla või seinale kinnitatud sepis-lillekastid, välisuste ümber sageli roniroosid, või trepi kõrval mingis kombineeritud anumas lilled. 
Vaatamata sellele, et minu arusaamist mööda nagu üldse haljastuseks ruumi polnud, lokkas pea igal pool rohelus. Mulle tundus, et seal mõjus isegi kõige tavalisem umbrohi oskuslikult kujundatud haljastusena. Ka uuemas linnaosas on mõni kõrgem vanaaegse olemisega kivimaja, aga ju hilisemast ajast. Imetlesime ka uhket 16. sajandi lõpu stiilis hilis-gooti katedraali – nii väljast, kui seest ja vana kalmistut kirikuaias.
Kirikuseinad olid laotud maakividest – see mõjus väga ilusana – tõelise kunstkäsitööna. Väga meeldejäävad olid kirikuaknad, mis olid kokku pandud vitraažina mõjuvalt erivärvilistest klaasiruutudest, kuid mahedates pastelltoonides mõjusid ääretult modrnssetena, aga samal ajal silmatorkavalt tagasihoidlikena. Käisime söömas Buffalo buffees – sain teada, mida see buffees einestamine tähendab. Maksad teatud summa ja selle eest võid süüa, mida tahad ja palju jõuad. Õnneks palju ei jõudnud. Kolasime ka mõnedes poekestes, aga me ei olnud ostmise peal väljas. Ainus asi, mida vaja oleks olnud – Vellole uusi tossusid, sest kaasasolnud ei pidanud nii suurele käimisele vastu. Vellol oli taskus ka sammulugeja, mis näitas, et mõnel reisipäeval ulatus sammude arv juba ligi 20 000-ni. Aga õnnetuseks on Vello jalanumber nii suur, et tavainimeste poest midagi osta ei olnud ja Gulliveri kauplust me ei näinud.
Hommikul käis Toomas järves ennast kastmas. Teised käisid ikka inimese kombel dušši all. Duššid on olnud kõikides kämpingutes peale esimese sellised, mis käivituvad 5-kroonise (mõnes kohas ka 10-kroonise ) mündiga. Pakkisime jälle kogu oma pagasi ja asusime teele Göteborgi suunas. Eelmisel õhtul paika pandud plaanide järgi kavatsesime vaadata Göta kanali lüüse. Lyrestad oli meie teel esimene koht, mille ümbruses nägime avatavaid sildasid – esimene oli pöörlev ja teine libises kanali kohalt ära maantee kohale. Hiljem kohtasime vaid ühele poole ülestõstetavaid sildu. Tore oli vaadata, kuidas kõigepealt süttisid punased foorituled ja hakkasid helisema kellad, siis langetati tõkkepuud sõiduteele ette ja siis avanesid sillad. Nüüd läks veesõidukitele põlema roheline foorituli ja kui veesõidukid olid teest läbi sõitnud, toimus kogu protsess tagurpidi. Pildistasime sealsamas lähedal olevat tagasihoidlikku osaliselt tellingutega kaetud Lyrestadi kirikut, millel oli sindlikatus ja väga vahvad nurgatornid ning sõitsime edasi Sjötorpi, kus oli võimalik vaadelda tõelist liiklust kanalites. Sjötorpi ja Karlsborgi vaheline lõik pidi olema huvitavaim osa Göta kanalist.
Esimene asi mida lüüside juurde jõudes nägime, oli suur, Göta kanalil mitmepäevaseid turismireisese tegev laev Wilhelm Tham, mis kõrgus mäe otsas.
Hetk peale meie sinnajõudmist avati lüüsisiibrid ja lasti vesi koos laevaga alla. Lüüsiluukide avamise järel sõitis laev juba madalas vees edasi ja talle avati maanteesild. Selles kohas, kuhu me pikemalt pidama jäime oli vaid kaks lüüsi kolme väravaga, kuhu peatselt sisenesid eelmisele laevale vastassuunas minevad kolm purjekat ja üks merekaater. 
Laevameestel on lüüsis päris kõvasti tööd, sest laev peab olema kogu aeg seina külge kinnitatud, vaatamata sellele, et veetase kas tõuseb või langeb. Neis lüüsides oli veetasemete kõrgustel vahet umbes 5 meetri jagu. Kanalist on tehtud täiesti vahva turismiobjekt. Kenasti hooldatud murul kanali ja lüüside juures on puidust lauad koos pinkidega, et oleks kohta istumiseks või piknikupidamiseks. Kanali kõval kulgeb kitsas pinnastee, mida mööda sõidavad peamiselt jalgratturid või kanalit teenindavad autod. Pärast nägime Sjötorpi linnakeses, et seal oligi turismiinfopunkt, kust sai jalgrattaid laenutada kas päevaks või kaheks ja neid võis jätta oma sõiduhuvi lõppedes ka mujale kanaliäärsetesse kohtadesse, kust need toodi firma poolt tagasi. Vahtisime nende lüüside juures pea tund aega, siis vaatasime pisut ringi ka linnakeses.
Sjötorp on koht, kus Göta kanal suubub Vänerni järve ja järve ääres on kohe suur sadam purjekatele ja kaatritele või laevadele, selle juures omakorda kämping, nii et veematkajatele loodud täiesti suurepärased puhkamisvõimalused. Käisime ka mõnes poekeses – Riina ja Vello ostsid mõnusa suveniiri Liiale-Hannule, Toomas endale. Tegemist oli kohaliku käsitööga, mida hiljem kusagil mujal ei kohanud – sukast nukud mis väga detailselt töödeldud. Nagu igas veeäärses linnakeses oli ka seal avatud kaldapealne, isegi kohviku parklas tuli kai äär tühjaks jätta, et kohvikusse saaks ka vett mööda tulnud külastajad. Nagu ikka, ei ole ükski paik ilma oma silmapaistva skulp tuurita ja minu pilku püüdis lindude kämping,
Edasi siirdusime Mariestadi linna, mis on oma nime saanud kuningas Johani III venna hertsog Karli poolt, tema naise Pfalzi Maria järgi. Esmajärjekorras olime huvitatud vanalinnast. Vana piirkonna munakivisillutisega tänavate ääres on madalad, ühe- või kahekorruselised majad ilma eesõuedeta. Enamasti on majad kivist, sekka ka mõni puumaja.Tänavale avanevatel fassaadidel on kaunistusteks akende alla või seinale kinnitatud sepis-lillekastid, välisuste ümber sageli roniroosid, või trepi kõrval mingis kombineeritud anumas lilled. 
Vaatamata sellele, et minu arusaamist mööda nagu üldse haljastuseks ruumi polnud, lokkas pea igal pool rohelus. Mulle tundus, et seal mõjus isegi kõige tavalisem umbrohi oskuslikult kujundatud haljastusena. Ka uuemas linnaosas on mõni kõrgem vanaaegse olemisega kivimaja, aga ju hilisemast ajast. Imetlesime ka uhket 16. sajandi lõpu stiilis hilis-gooti katedraali – nii väljast, kui seest ja vana kalmistut kirikuaias.
Kirikuseinad olid laotud maakividest – see mõjus väga ilusana – tõelise kunstkäsitööna. Väga meeldejäävad olid kirikuaknad, mis olid kokku pandud vitraažina mõjuvalt erivärvilistest klaasiruutudest, kuid mahedates pastelltoonides mõjusid ääretult modrnssetena, aga samal ajal silmatorkavalt tagasihoidlikena. Käisime söömas Buffalo buffees – sain teada, mida see buffees einestamine tähendab. Maksad teatud summa ja selle eest võid süüa, mida tahad ja palju jõuad. Õnneks palju ei jõudnud. Kolasime ka mõnedes poekestes, aga me ei olnud ostmise peal väljas. Ainus asi, mida vaja oleks olnud – Vellole uusi tossusid, sest kaasasolnud ei pidanud nii suurele käimisele vastu. Vellol oli taskus ka sammulugeja, mis näitas, et mõnel reisipäeval ulatus sammude arv juba ligi 20 000-ni. Aga õnnetuseks on Vello jalanumber nii suur, et tavainimeste poest midagi osta ei olnud ja Gulliveri kauplust me ei näinud. Pealelõunane objekt oli Läckö loss. 
See asus Vänerni järve poolsaare tipus mitte kaugel Mariestadist. Loss on külastajatele avatud maist septembrini. Varaseimad teated sellest kindlus-lossist on aastast 1298, mil see kuulus Skara piiskopile Brynolf Algotssonile. Sealt kontrolliti laevaliiklust kogu Vänerni järvel ning loss omas suurt majanduslikku ja kaitselist tähtsust. Keskajal oli kindluses tähtis peatuskoht palveränduritele teel Lõuna-Skandinaaviast Nidarosi (Norras, Trondheimis) ja Püha Olafi kalmule. Kui 1527. aastal kuningas Gustav Vasa kehtestas riigiusuna protestantismi, võeti Läckö kiriku käest ära – riigile. Kuningas külastas lossi 1530. aastal, aga et tal endal puudus huvi selle vastu, andis lossi naisevenna Svante Sture käsutusse, kes organiseeris seal mitmeid ümberehitustöid. 1615. aastal anti valdused koos lossiga krahvkonnana edukale väejuhile Jakob De la Gardiele. Hiljem jäi loss tema vanimale pojale Magnus De la Gardiele, kes oli abielus saksa printsessi Maria Eufrosyne von Pfalz Zweibrückeniga. Gardiede ajal on seal tehtud palju ümberehitusi.
Lossi sees võib ringi käia ainult koos giidiga, aga Rootsi on tore maa selles suhtes, et seal arvatakse, et kõik maailma inimesed oskavad rootsi keelt. Neil saavad juba väikesed lapsed sellega hakkama, kuidas siis mujal suured sellega toime ei tule… Nali! Inglisekeelset ekskursiooni tehakse vaid kord päevas – kell 15.30, aga meie jõudsime sinna just kell 15.31 ning oma teadmatuses alustasime ekskursiooni kirikust, mis jäi väljapoole muuseumi-ala. Kui muuseumipiletit (80 krooni) ostsime, siis enam inglisekeelse giidiga ringi rändamiseks oli juba hilja. Riina eeskujul õnnestus aga poetuda ühte rootsikeelsesse gruppi ja oma inglisekeelse juhendmaterjaliga saime ikka lossile tiiru peale tehtud. Loss oli tõeliselt vana – restaureeritud. Seintel ei ole tapeedid, vaid valdavalt valgeks krohvitud pinnale värvitud mustrid. Palju on kasutatud puittahvleid, lagesid katavad laemaalingud. Igas ruumis on vähemaalt üks kamin, enamasti valgeks lubjatud, ja sellele musta kriidiga kirjutatud number, mis aitab orienteeruda, mis numbriga tähistatud ruumis sa parasjagu oled ja mida raamat-giid sulle selle ruumi kohta räägib. Kõige suuremad ruumid olid Kuninga saal ja Rahu saal, aga ka jahisaal, mille seinal maal vist kellegi lemmikhagijast. Kõigis ruumides oli seintel palju maale. Paraadruumidest kahes oli iga nelja seina ülaservas, üsna lae all, portreede kollektsioon (mõningate tühjade kohtadega), kus kujutatud enamasti tähtsad ameti- ja tiitlikandjad, nende hulgas ka mitmeid kuningaid. Paljude piltide all olid vapid, mille osad detailed on tuntud ka Tallinna Toomkirikus olevatelt vappidelt. Väga palju maale oli Maria Eufrosynest. Suur osa ruumidest olid sisustatud Gardiede ajal kasutuses olnud mööbliga. Mitmed ruumid olid täis kingituseks või tänutäheks annetatud kunstiteoseid – skulptuure, maale. Klaasist vitriinides olid kuldnõud ja värviliste maalingutega portselan-nõud. Kahjuks ei tohtinud lossis pildistada ja kui salaja tegidki seda, siis ei tulnud pilt välja. Muidugi jätsid kõige sügavama mulje magamisasemed, sest need erinevad tänapäevasest kodusisustusest kõige enam – lühikesed, kitsad ja kõrged voodid, muhklikud, kuhjana mõjuvad madratsid, rasked kardinad voodite ümber. Paiknesid need enamasti tubade pimedates nurkades. Valgemad ruumid olid maalimistuba ja hirmutuba. Viimastes oli mingi moodsa kunsti näitus, kus vaatamiseks välja pandud villasest lõngast tehtud skulptuure ja ämblikuvõrkjaid esemeid, nukke ja igasugust muud, mis lossiga ei haakunud.
Lossi juures oli ka ürdiaed – kõrgel järve kaldal müüride vahel, kus terrassid olid graniitkivimüüritise või hekkidega üksteisest eraldatud ja seal vahel kasvasid mitmesugused looduslikud taimed kuidagi kenas kujunduses.
Hannu nimetas selliseid aedasid “risuaiad” – mis pidid olema Riina lemmikud. Risu tähendavat soome keeles umbrohtu. Tegelikult oli see köögivilja-aed, kus lisaks söödavatele taimedele kasvas peenardel ka mitmesuguseid lilli – lõvilõuad, roosid, punaste peedilehtede vahel pitsiline ja õrn valgeõieline kipslill.
Aed oli all-osas väga kenasti hooldatud, aga kõrgemas osas mõjus pisut metsikuna. Sel õhtupoolikul oli seal tulemas mingi grilliõhtu, sest suure käruga oli kohale toodud nõud ja meie sealoleku ajal sussitasid ettekandja pidulikus rõivastuses noormehed grillidesse tuld. Lossiesisel avaral alal oli tulemas suur kontsert, sest juba meie saabumise ajal laaditi mitmest suurest treilerist maha kontsertlava detaile ja kamp poolpaljaid poisse oli asunud lava kokku monteerima.
Peale pileti hinna sisse kuulunud mahlajäätise ärasöömist läksime Toomasega auto juurde, kus Vello meid ootas, sest risuaias käisime kolmekesi. Riina tegi veel lossile tiiru peale, enne kui ära sõitsime, sest loss asus tõesti maalilises kohas järve kaldal – pigem poolsaarel ja avastas, et Göta kanali kruiisilaev Wilhelm Tham, mida hommikul esimesena lüüsis nägime, oli randunud lossi sadamakai äärde ja selle reisijad olid samuti lossiekskursioonil.
Selleks ja järgmiseks ööks oli meil broneeritud koht Alingsås kommuunis asuvas Lygnaredi kämpingus, kuhu oli Läckö lossi juurest ligi poolteist tundi sõitu, Alingsåsist sa 4-5 km kõrvale pöörata. Koht oli eelmistest jälle kraadi võrra kenam – avar järv, puitsildadega bassein, kuhu sai isegi ratastooliga sisse minna. Istusime basseiniäärel ja leotasime oma väsinud jalgu – vesi oli üsna soe.
Kaldast veidi eemal metsa all oli laste mänguväljakud ja seal lähistel suur sini-punane täispuhutav batuut. See tundus nii suur olevat, et kannatas ka minusugust. Oli vahva kogemus – ei olnudki vaja endal hüpata. Päris väikesed lapsed põgenesid peale seda, kui olid mulle midagi rootsi keeles pikalt seletanud, aga ülejäänud 5-6 teismelise kargamine batuudi teises servas kergitas mind ilma mu omapoolse kaasabita, ja ainult maandumisel tasakaalu hoidmiseks jala lihaste pingutamine tegi batuudilt mahatulles jupiks ajaks sellise tunde, nagu jalad oleks vatist. Pärastpoole nägime, et batuut oli tühjaks läinud. Vello arvas, et mina hüppasin selle katki. Võib olla see väike tüdruk ütleski mulle, et ma olen liiga suur selle batuudi jaoks, aga nähes, et suur mutt on veel loll ka – aru ei saa ja läheb just nagu kiuste seda tegema, mida ei tohi, siis põgeneski ise sealt pealt.
Stuuga oli ilusas kohas, väikesel kaljunukil ja eraldatud kaljunuki alla jäävatest, esialgu tühjadest kämpimiskohtadest, väikese taraga.
Jäi küll kämpingu sissepääsupoolsesse serva ja kaugele tualetist ja pesemismajast, aga selle eest oli stuugas külm vesi sees, ja võimalus nõud kohapeal ära pesta. Interneti-aega tuli osta retseptsionist, see oli päris kallis, aga internet ise niiiiii aeglane, et Vello ei saanudki seda praktiliselt kasutada. Toomase suur elamus oli varu-tualett, mis asus meie stuuga lähedal – olevat olnud nagu kodune kuivkäimla, aga olematu vee asemel oli tarvis oma “looming” katta kõrvalolevas anumas oleva kloori- või lubja seguga selle pealepuistamise teel.
Oligi läbi meie teine pikk päev ilma Teeleta. Tuletasime teda korduvalt meelde, sest järsku oli kuidagi liiga vaikne ja rahulik kogu meie liikumine ja toimetamine. Päris igatsus tuli.
Õhtul hakkas jälle sadama.
See asus Vänerni järve poolsaare tipus mitte kaugel Mariestadist. Loss on külastajatele avatud maist septembrini. Varaseimad teated sellest kindlus-lossist on aastast 1298, mil see kuulus Skara piiskopile Brynolf Algotssonile. Sealt kontrolliti laevaliiklust kogu Vänerni järvel ning loss omas suurt majanduslikku ja kaitselist tähtsust. Keskajal oli kindluses tähtis peatuskoht palveränduritele teel Lõuna-Skandinaaviast Nidarosi (Norras, Trondheimis) ja Püha Olafi kalmule. Kui 1527. aastal kuningas Gustav Vasa kehtestas riigiusuna protestantismi, võeti Läckö kiriku käest ära – riigile. Kuningas külastas lossi 1530. aastal, aga et tal endal puudus huvi selle vastu, andis lossi naisevenna Svante Sture käsutusse, kes organiseeris seal mitmeid ümberehitustöid. 1615. aastal anti valdused koos lossiga krahvkonnana edukale väejuhile Jakob De la Gardiele. Hiljem jäi loss tema vanimale pojale Magnus De la Gardiele, kes oli abielus saksa printsessi Maria Eufrosyne von Pfalz Zweibrückeniga. Gardiede ajal on seal tehtud palju ümberehitusi.Lossi sees võib ringi käia ainult koos giidiga, aga Rootsi on tore maa selles suhtes, et seal arvatakse, et kõik maailma inimesed oskavad rootsi keelt. Neil saavad juba väikesed lapsed sellega hakkama, kuidas siis mujal suured sellega toime ei tule… Nali! Inglisekeelset ekskursiooni tehakse vaid kord päevas – kell 15.30, aga meie jõudsime sinna just kell 15.31 ning oma teadmatuses alustasime ekskursiooni kirikust, mis jäi väljapoole muuseumi-ala. Kui muuseumipiletit (80 krooni) ostsime, siis enam inglisekeelse giidiga ringi rändamiseks oli juba hilja. Riina eeskujul õnnestus aga poetuda ühte rootsikeelsesse gruppi ja oma inglisekeelse juhendmaterjaliga saime ikka lossile tiiru peale tehtud. Loss oli tõeliselt vana – restaureeritud. Seintel ei ole tapeedid, vaid valdavalt valgeks krohvitud pinnale värvitud mustrid. Palju on kasutatud puittahvleid, lagesid katavad laemaalingud. Igas ruumis on vähemaalt üks kamin, enamasti valgeks lubjatud, ja sellele musta kriidiga kirjutatud number, mis aitab orienteeruda, mis numbriga tähistatud ruumis sa parasjagu oled ja mida raamat-giid sulle selle ruumi kohta räägib. Kõige suuremad ruumid olid Kuninga saal ja Rahu saal, aga ka jahisaal, mille seinal maal vist kellegi lemmikhagijast. Kõigis ruumides oli seintel palju maale. Paraadruumidest kahes oli iga nelja seina ülaservas, üsna lae all, portreede kollektsioon (mõningate tühjade kohtadega), kus kujutatud enamasti tähtsad ameti- ja tiitlikandjad, nende hulgas ka mitmeid kuningaid. Paljude piltide all olid vapid, mille osad detailed on tuntud ka Tallinna Toomkirikus olevatelt vappidelt. Väga palju maale oli Maria Eufrosynest. Suur osa ruumidest olid sisustatud Gardiede ajal kasutuses olnud mööbliga. Mitmed ruumid olid täis kingituseks või tänutäheks annetatud kunstiteoseid – skulptuure, maale. Klaasist vitriinides olid kuldnõud ja värviliste maalingutega portselan-nõud. Kahjuks ei tohtinud lossis pildistada ja kui salaja tegidki seda, siis ei tulnud pilt välja. Muidugi jätsid kõige sügavama mulje magamisasemed, sest need erinevad tänapäevasest kodusisustusest kõige enam – lühikesed, kitsad ja kõrged voodid, muhklikud, kuhjana mõjuvad madratsid, rasked kardinad voodite ümber. Paiknesid need enamasti tubade pimedates nurkades. Valgemad ruumid olid maalimistuba ja hirmutuba. Viimastes oli mingi moodsa kunsti näitus, kus vaatamiseks välja pandud villasest lõngast tehtud skulptuure ja ämblikuvõrkjaid esemeid, nukke ja igasugust muud, mis lossiga ei haakunud.
Lossi juures oli ka ürdiaed – kõrgel järve kaldal müüride vahel, kus terrassid olid graniitkivimüüritise või hekkidega üksteisest eraldatud ja seal vahel kasvasid mitmesugused looduslikud taimed kuidagi kenas kujunduses.
Hannu nimetas selliseid aedasid “risuaiad” – mis pidid olema Riina lemmikud. Risu tähendavat soome keeles umbrohtu. Tegelikult oli see köögivilja-aed, kus lisaks söödavatele taimedele kasvas peenardel ka mitmesuguseid lilli – lõvilõuad, roosid, punaste peedilehtede vahel pitsiline ja õrn valgeõieline kipslill.Aed oli all-osas väga kenasti hooldatud, aga kõrgemas osas mõjus pisut metsikuna. Sel õhtupoolikul oli seal tulemas mingi grilliõhtu, sest suure käruga oli kohale toodud nõud ja meie sealoleku ajal sussitasid ettekandja pidulikus rõivastuses noormehed grillidesse tuld. Lossiesisel avaral alal oli tulemas suur kontsert, sest juba meie saabumise ajal laaditi mitmest suurest treilerist maha kontsertlava detaile ja kamp poolpaljaid poisse oli asunud lava kokku monteerima.
Peale pileti hinna sisse kuulunud mahlajäätise ärasöömist läksime Toomasega auto juurde, kus Vello meid ootas, sest risuaias käisime kolmekesi. Riina tegi veel lossile tiiru peale, enne kui ära sõitsime, sest loss asus tõesti maalilises kohas järve kaldal – pigem poolsaarel ja avastas, et Göta kanali kruiisilaev Wilhelm Tham, mida hommikul esimesena lüüsis nägime, oli randunud lossi sadamakai äärde ja selle reisijad olid samuti lossiekskursioonil.
Selleks ja järgmiseks ööks oli meil broneeritud koht Alingsås kommuunis asuvas Lygnaredi kämpingus, kuhu oli Läckö lossi juurest ligi poolteist tundi sõitu, Alingsåsist sa 4-5 km kõrvale pöörata. Koht oli eelmistest jälle kraadi võrra kenam – avar järv, puitsildadega bassein, kuhu sai isegi ratastooliga sisse minna. Istusime basseiniäärel ja leotasime oma väsinud jalgu – vesi oli üsna soe.
Kaldast veidi eemal metsa all oli laste mänguväljakud ja seal lähistel suur sini-punane täispuhutav batuut. See tundus nii suur olevat, et kannatas ka minusugust. Oli vahva kogemus – ei olnudki vaja endal hüpata. Päris väikesed lapsed põgenesid peale seda, kui olid mulle midagi rootsi keeles pikalt seletanud, aga ülejäänud 5-6 teismelise kargamine batuudi teises servas kergitas mind ilma mu omapoolse kaasabita, ja ainult maandumisel tasakaalu hoidmiseks jala lihaste pingutamine tegi batuudilt mahatulles jupiks ajaks sellise tunde, nagu jalad oleks vatist. Pärastpoole nägime, et batuut oli tühjaks läinud. Vello arvas, et mina hüppasin selle katki. Võib olla see väike tüdruk ütleski mulle, et ma olen liiga suur selle batuudi jaoks, aga nähes, et suur mutt on veel loll ka – aru ei saa ja läheb just nagu kiuste seda tegema, mida ei tohi, siis põgeneski ise sealt pealt.Stuuga oli ilusas kohas, väikesel kaljunukil ja eraldatud kaljunuki alla jäävatest, esialgu tühjadest kämpimiskohtadest, väikese taraga.
Jäi küll kämpingu sissepääsupoolsesse serva ja kaugele tualetist ja pesemismajast, aga selle eest oli stuugas külm vesi sees, ja võimalus nõud kohapeal ära pesta. Interneti-aega tuli osta retseptsionist, see oli päris kallis, aga internet ise niiiiii aeglane, et Vello ei saanudki seda praktiliselt kasutada. Toomase suur elamus oli varu-tualett, mis asus meie stuuga lähedal – olevat olnud nagu kodune kuivkäimla, aga olematu vee asemel oli tarvis oma “looming” katta kõrvalolevas anumas oleva kloori- või lubja seguga selle pealepuistamise teel.Oligi läbi meie teine pikk päev ilma Teeleta. Tuletasime teda korduvalt meelde, sest järsku oli kuidagi liiga vaikne ja rahulik kogu meie liikumine ja toimetamine. Päris igatsus tuli.
Õhtul hakkas jälle sadama.
